Kommentaar: Sõja- ja kodusõjapealike küllus räägib vigadest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Afganistanis pole ei rahu ega stabiilsust.
Afganistanis pole ei rahu ega stabiilsust. Foto: Reuters

Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu ja kaitsejõudude juhataja Riho Terras teavitasid 1. märtsil ajakirjanikke sellest, et Eesti toob oma väed (Estcoy-17) Afganistanist ära järgmisel suvel. Mõistagi oli tegu USA presidendi Barack Obama varem langetatud otsuse ettemängimisega stiilis, et näete – meie ise otsustame ka midagi.

Mõistagi tuleb osata halva mängu juures head nägu teha ja ei tuletaks seda sündmust meeldegi, kui Eesti üks peamisi vahendajaid – ametipostist tulenevalt – George W. Bushi sõdades osalemiseks Harri Tiido poleks nädal tagasi karmilt tõrjunud eestlasi Afganistanis abistanud tõlgi asüülitaotlust jutuga, et nii me annamegi märku, et olukord pole seal turvaline ja ”tunnistame, et kogu meie retoorika oli vale“. Mis teha, kui see tõesti oli vale, ja jääb vaid soovida, et Eesti ajakirjandusse jõuaksid meiega koos Afganistanis ja Iraagis sõdinud Ida-Euroopa riikide ministrite samateemalised avaldused, milles kõigepealt tunnistatakse, et tegu oli veaga ja alles siis järgnevad õigustuskatsed.

Esmaspäev tõi värske sõnumi sellest, et Afganistani peamees Hamid Karzai andis korralduse lõpetada Pakistani ”omavoliline tegutsemine“ kahe maa piiril, mis tähendab uut konflikti ja kinnitab teadaolevat: USA vägede lahkumise ootajaid ja selle kasutada soovijaid on rohkem kui vaid kodusõja teine pool – Taliban. Kahjuks, ja see peaks omakorda panema mõtlema nendegi saatusele, kes 2001–2014 liitlasvägesid ja konkreetselt eestlasi aitasid. On selge, mis neid kollaborante demokraatiakauges ja aastaid okupatsiooniga võidelnud riigis ootab. Tuletan meelde, et omaenda rahvuskaaslaste kurba saatust kodus 1944–1945 silme ees hoides olid prantslased 1954. aastal Vietnamist lahkudes esimesed, kes lihtsalt võtsid oma abilised ja sõbrannad endaga kaasa. Hiljem kordus sama Aafrikast lahkudes. Sedasama tegid ameeriklased Vietnamist pagedes. Nüüd on siis kord afgaanide käes ja loomulikult peab Eesti tundma vastutust nende ees, kes meid selles küsitava väärtusega (alates sõjatandri laiendamisest novembris 2003) sõjas aitasid. Afganistanis on sõditud kauem kui esimeses (1914–1918) ja teises (1939–1945) ilmasõjas kokku. Paraku tervenisti 15 ülemjuhataja käe all, mis – pideva komandöride vahetamisega sõjapidamine – ise räägib, et midagi läks valesti. Sest poliitikud olid seadnud eesmärgid valesti ja läks nii, et kõige paremgi komandör kõige parema armeega jäi temalt nõutut täites jänni.

Märksõnad

Tagasi üles