Kasemahla saab tüve rikkumata

Aja jooksul on maakonnalehtede fotograafide kaamera ette jäänud hulk nutikaid ideid, kuidas Eestimaa inimesed kevadel vahtralt ja kaselt mahla koguvad. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Nii mõneski peres jääb tervisele kasu toov kasemahl joomata, sest liialt keeruline tundub puu tüvesse auk puurida ja sobiv tila leida. Puule ongi kasulikum, kui mahla koguda oksast.

Vahtramahl juba jookseb ja kui kask veel mahla ei anna, siis mõne päeva pärast ehk ikka. Kontrollimaks, kas mahl juba liigub, pole vaja puu tüve torkima hakata, aitab oksakese murdmisest – kui murdekohta ilmub tilk, ongi mahlaaeg alanud. Öeldakse, et kasemahla saab koguma hakata, kui ööpäevane keskmine õhutemperatuur on pluss nelja kraadi juures.

Kel õuel kasvamas suur kask või olemas oma mets, pole mahlakase leidmisega muret. Kui aga tahate mahla lasta kellegi teise maa peal, on viisakas omanikule sellest teada anda, rääkis Tihemetsa metskonna abimetsaülem Ivi Hiie.

Metsaseadus küll lubab riigimetsas ja piiramata või tähistamata erametsas metsasaadusi korjata, kui metsaomaniku huve ei kahjustata, aga kasemahla kogumiseks tekitatakse puule väike vigastus ja puu võib haigestuda ning omanikule kahju tekitada. Seepärast tulekski nõusolekut küsida.

Oksast vähem

Räägitakse, et oksast mahla lastes tuleb magusam jook, peale selle on tüve puurimise asemel oksast mahla koguda lihtsam. Kergemaks muudame elu sellegagi, et oksast tuleb vähem mahla – on ju üsna paljud kasemahla koguvad pered hädas iga päev kogunevate mahlaliitrite joojate leidmisega.

“Oksast ei kogune nii palju mahla kui tüvest, aga pere mahlaisu saab rahuldatud, sest tavaliselt polegi ju vaja kümneid liitreid,” märkis Hiie.

Mahla laskmiseks tuleks teha oksale lõige ja siduda plastpudel oksa külge nii, et mahl koguneks otse pudelisse. Pudeliks tasub valida liitrine või poolteiseliitrine, sest suurema pudeli raskuse all vajub oks liialt alla.

Kui aga siiski on soov tüvest mahla lasta või lihtsalt ei ulatu oksteni, tasub valida elujõuline puu, liiga noor ega vana ei sobi. Kindlasti uurige esmalt võra: väikse võraga puu mahlajooks on väiksem.

Auku on kõige lihtsam puurida elektritrelliga. Piisab pliiatsijämedusest august. Üle 30millimeetrise läbimõõduga auk kahjustab oluliselt puud, sest see ei pruugi korralikult kinni kasvada ja suure tõenäosusega läheb sealt haigus sisse.

Mahla kogumiseks anumasse võib kasutada puust voolitud tila, plastvoolikut või metallist renni.

Karjapoiste kombel

Kui puu oksad on liiga kõrgel ja puuri käepärast pole, ei pruugi mahlakogumine siiski ära jääda, sest võib kasutada ammust karjapoiste nippi. Heino Sõrm kirjutas raamatus “Tervis loodusest”, et karjalaste kombel mahla võtuks tuleb otsida noor kask, mille koor ei ole allosas veel mustaks ja krobeliseks muutunud.

Koore pealmisesse valgesse tohukihti tehakse V-kujuline sisselõige, mis ülalt võiks olla tikutoosi laiune. Alates lahtilõike alumisest servast tuleb toht lahti tõmmata ja tüvest pisut eemale painutada. Sellest saab mahlatila. Nüüd tuleb tilast pisut kõrgemale peitli või muu terava esemega lüüa puidu sisse ulatuv auk, kust mahl hakkab tohust tila mööda anumasse jooksma.

Tihti on kasemahla saanud juba märtsis lasta, tänavune külm kevad on selle aja edasi lükanud. Kui pikalt mahl jookseb, on raske ennustada, aga üldiselt on nii, et soojal kevadel on mahlaaeg lühem, jahedal pikem.

Mahla annab kask “oksendamiseni”: kui ilmad lähevad soojaks ja puud hiirekõrvule, muutub mahl sogaseks ja halvalõhnaliseks.

Pärast mahlakogumist tuleb auk nakkuste ennetamiseks kinni katta. Selleks sobib puidust või veinipudeli korgist punn, aga ka haavavaha võib kasutada.

Kosutab tervist

Värske vahtra- ja kasemahl säilib külmikus mõne päeva, küll kannatab plastpudelites mahl edukalt sügavkülmutamist.

Kergelt magusa maitsega kasemahla tervistavate omaduste iseloomustamiseks öeldakse, et see aitab 101 haiguse vastu. Kõige enam leiab viiteid mahla soodsast mõjust neerude tööle, samuti kiirendab see ainevahetust ning leevendab podagra- ja reumahaigete vaevusi.

Rahvatarkus soovitab naistel kasemahlaga nägu pesta, nii muutub nahk pehmeks ja klaariks, juukseid mahlaga loputades muutuvad need siidjaks.

Urmas Soots kirjutas ajakirjas Toitumisteraapia, et nii kase- kui vahtramahl on kasulik toniseeriv jook, mida on nimetatud isegi elueliksiiriks. Kasemahla suhkrusisaldus on kuni üks protsent, vahtramahlal meie tingimustes aga kaks kuni kolm protsenti.

Peale selle, et puumahla peetakse üheks paremaks organismi turgutajaks, mis aitab isegi depressiooni ületada, on kasemahla ravitoimete hulgas nimetatud võimet lahustada neeru-, põie- ja sapikivisid, ergutada neerude tegevust ja soodustada liigsete soolade ja toksiinide väljutamist, parandada vereloomet.

Samuti on kasemahla kasutatud põletike vastu ja kosmeetilise vahendina näonaha seisundi parandamiseks.

Vahtramahl toidab inimese soolestikus elutsevaid häid baktereid, aidates seedimist parandada ja immuunsüsteemi tugevdada. Samuti sisaldab vahtramahl tsinki, mis takistab näiteks ateroskleroosi süvenemist, iseloomustas Soots.

Kasemahlakali sidruniga

10 l kasemahla, 3–4 sidrunit, 50 g pärmi,

mett või suhkrut, rosinaid.

Lisage kasemahlale sidrunimahl, vees lahustatud pärm ja mesi. Igasse pudelisse pange 2–3 rosinat ja valage kali pudelitesse. Sulgege pudelid ja hoidke jahedas kohas. Mõne päeva pärast võib jooma hakata.

Kasemahla vahuvein

12 l kasemahla, 3–3,5 kg suhkrut

4 sl pärmi, 1–1,2 l viina, 4 sidrunit

Lisage kasemahlale suhkur, segage ja keetke emaileeritud nõus, kuni kolmandik vedelikust välja keeb. Keemisel eemaldage vaht. Kurnake siirup läbi riide, valage ankrusse ja jahutage umbes 40 kraadini. Lisage pärm ja viin. Lõigake sidrunid lahti, eemaldage seemned ja lisage siirupisse. Laske 10–12 tundi soojas kohas käärida, seejärel katke ankru ava mitte tihedalt ja viige seitsmeks nädalaks külma. Kurnake segu läbi riide, valage puhtasse ankrusse, sulgege ankur ja hoidke külmas.

Allikas: kokaraamat.ee