Kaupo Meiel: Suure liivakella juhtum

Foto: Andres Adamson

Pärnu Rotary noortefond korraldas tänuväärt konkursi, leidmaks Pärnule uut sümbolit. Tõepoolest, teavad ju kõik Brüsseli pissivat noorhärrat, Kopenhaageni Merineitsit, New Yorgi Vabadussammast või Pariisi Eiffeli torni. Need on midagi enamat kui lihtsalt skulptuur või ehitis, pigem on tegu linna olemuse kontsentreeritud väljendustega, mille koopiaid turistid tuhandete ja tuhandete kaupa koju viimiseks ostavad.

Niisiis püüdis Rotary leida midagi samalaadset ja korraldas konkursi. Esimene koht läks jagamisele liivakella (autorid Piret Bergmann ja Mari Kartau ehk Pusa ja Siram) ja paberlaevukese (autor Aino-Silvia Tali) vahel.

Mõlemad ideed on toredad ja huvitavad, aga vaevalt jõudis uudis neist üle Eesti, kui Rakverest laekus info, et neil seal on suur liivakell juba valmis mõeldud ja selle püstitamiseks linnaruumi ehituslubagi antud.

See ei vähenda muidugi Pusa ja Sirami, kes on väga andekad inimesed mõlemad, idee väärtust põrmugi, kuid ilmselt muudab selle teostamise vägagi küsitavaks. Kardetavasti poleks enam kui kahe meetri kõrguse liivakella püstitamisest niipea siiski asja saanud.Juba suure liivakella ideest kuuldes kostus arvamusi, et idee on küll tore, aga liiga keeruline ja mis kõik veel. Ehk nagu Virumaa Teataja teravalt märkis: “Sel ajal kui Pärnu arutab, teeb Rakvere ära.”

Kurb ja kibe tõde tuli meile Virumaalt. Selle kummutamiseks tasuks Tali paberlaevukese-kujulise skulptuuri ideest kümne küünega kinni hoida – mõte ju igati hea nagu liivakella omagi – ja see teostada. Pärnu Postimees lubab selle idee teoks saamisele kaasa aitamiseks senisest enam häid uudiseid kirjutada.