Ajakiri Majaomanik: praktiline elamu Pärnus

Kunagise Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaa elumaja Rüütli tänaval olla sündinud tänu kihlveole. Foto: Ants Liigus

Vahel juhtub, et mõni teema hakkab iseseisvalt elama ning sarikirjutis endale järge tootma. Nii on juhtunud elavat lugejahuvi pälvinud Olev Siinmaa maja looga, mille jätkuks on taas materjali kogunenud.

Eelmise artikli ”Kuidas endine linnaarhitekti kodumaja maha müüdi“ (PP 22.04.09) peale saatis e-kirja Riine Latserus, kes kümmekond aastat tagasi Non Gratas õppides tegi uurimistöö Olev Siinmaast.

Materjali kogudes sai ta teada, et Siinmaa projekteeris oma kodu kihlveo peale. Krunt Rüütli 1a oli kaua hoonestamata ja keegi ei tundnud selle vastu huvi, sest see oli väike ja kolmnurkse kujuga. Nii oligi Siinmaa kihla vedanud, et tema teeb sinna korraliku maja. Kui keegi lugejatest peaks sellest kihlveost midagi teadma või kuulnud olevat, andku toimetusse teada.

Linnale uus arhitekt

Kolmapäeval, 22. aprillil 1925 andis Vaba Maa Pärnu väljaanne teada, et linnavalitsus on valinud linna arhitektiks Oskar Siimani palgaga 15 000 marka kuus. ”Arhitekt Siiman on lõpetanud Saksamaal Konstanzi tehnikumi 1914. Töötanud varem Lübeckis, kuna praegu juhatab Pärnu puu- ja rauatööstuse (end Darmer) vabrikut 1921. aastast. Viimasel Pärnu supelasutuse plaanide võistlusel omas arhitekt Siiman III auhinna,” kirjutas leht.

6. juulil 1925 järgnes samas lehes teade: ”Linna ehitusosakonna ümberkorraldus. Uus linna arhitekt O. Siimann on 1.07. ametisse astunud. Arhitekti järelevalve alla on koondatud kõik linna ehitustegevus. Arhitektile alluvad linna ehitusmeister ja maamõõduosakond. Ehitusosakond asub linnavalitsuse ruumes II korrusel.”

Omapäraseim maja Pärnus

Vaba Maa Pärnu väljaanne avaldas 1. detsembril 1931 uudisnupu, milles anti teada, et ”Hiljuti walmis Rüütli tänawa algul, Walli ääres linna arhitekt O. Siimani maja. Elamu on ehitatud uuemas stiilis, mis Euroopa suurriikides maad wõtmas. Ilu mõttes wist märkida pole, kuid seda just ruumide mahutawuse, akende rohkuse ja awarusega. Ka katust asendab 8ruutmeetriline terrass. Maja on ehitatud omaniku enda walmistatud plaani järele. Ehitusmaterjalina on tarwitatud harilikke savi-telliskive ja põlewkiwi tuhast kiwe, wiimaseid woodrina”.

1936. aasta esimeses numbris pühendas Olev Siinmaa majale rohket ruumi ajakiri Majaomanik. Arvestades, et tegemist oli väikese tiraaþi ja üsna spetsiifilise väljaandega, mis väga laialt levinud ei ole, refereerime seda artiklit Pärnu Postimehe lugejatele. Muide, kirjutist ja tänapäeva pilti kõrvutades selgub, et maja renoveerimisel ei suudetud Siinmaad täies ulatuses jäljendada. Aga seegi, mis on saavutatud, väärib tunnustust, sest võinuks ju teha hoopis teistmoodi.

Majaomanik: ”Uus stiil ehituskunstis, tuntud üldiselt funktsionalismi nime all, taotleb tänapäevale omaseid jooni: lihtsust, asjalikkust ja otstarbekohasust. Funktsionalistlikus stiilis püstitatud ehitistes otsime asjatult vanade ehitusvormide raskepärasust tihti liialduseni mindud ornamenteerimiskirega. Väliselt ei püüa nad rabada oma fassaadi toredusega: edvistamise joon puudub neis täielikult.

Nende ehitusviisis tungib esile eluläheduse ja sotsiaalrealistlik põhimõte, mis seab esimeseks nõudeks ruumide praktilise, tervishoidliku ja otstarbekohase käsituse. Funktsionalismi vool ehituskunstis, loobudes vanade klassiliste ehitusvormide järeleaimamisest, on loonud sootu uusi põhimõtteid arhitektuuris, mis lähtuvad asja olemuslikkusest, jättes kõrvale kõik ülearuse ja kunstliku, mis vastuolus loomulikkuse ja vormipuhtusega.

Kuidas funktsionalistlik ehitusviis otstarbekohaselt lahendab eluprobleeme, sellele on kujukaks näiteks arhitekt O. Siimani elumaja Pärnus. Asjalikkuse ja lihtsuse printsiibi käsitamine on siin võimaldanud üsna väikesel krundil püstitada ühe perekonna elumaja äärmiselt ratsionaalse ruumide jaotusega ja elunõuetele kohandamisega.

Elumaja krunt, mis asub vanalinna kindlusvalli jalal Rüütli tänava algul ja on kõigest 158 ruutmeetrit suur, seisis kauemat aega kasutamata.

Keegi ei julgenud krunti omandada tema väiksuse tõttu. Oldi arvamisel, et nii piiratud maa-alal ei ole võimalik ehitada vähegi sobivat elamut isegi ühele perekonnale. Kuid arhitektile pakkus selles looduslikult kaunis kohas elumaja projekteerimine, väljavaatega rohelisse, tänuväärt ja huvitava ülesande.

Kui vanad ehitusviisid ütlesid maja projekteerimisel üles, tuli paratamatult otsida abi funktsionalismilt. Ainult selle käsitusviisi tarvitusele võtmisel on osutunud võimalikuks, et võrdlemisi väikesel hoonel on nurkadesse ehitatud tuulekaitserõdud ja päikesevanni- ning pesukuivatamise koht katusel.

Lahenduse juures tuli murda nii mõndagi väikelinna traditsiooni. On täiesti loobutud õuest ja ehitusest vabaks jäänud maa-ala kasutatud eesaiaks. Loobutud on samuti ees-, taga- ja verandaustest ja hoonele tehtud ainult välisuks. Meie väikelinnade elanikud ei taha kuidagi sellega leppida, et õue ja kõrvalhooneid võib asenda keldrikord ja et isegi prügikast osutub ülearuseks seal, kus on keskküte.

Keskküte tarvitab ära kõik, mis pole metall või klaas. Kui suureks kergenduseks on eriti perenaisele see, kui hoonel on ainult üks välisuks, oskavad kõige paremini hinnata need, kes elanud kord suurlinnas.

Majapidamise töö ratsionaliseerimiseks on seatud sisse pliidi keskküte kööki (Küchenherdheizung). See kütmise viis, kus peale ahjude kütmise üksikuis ruumides langeb ära alaline tuletegemine pliidi alla, ei kergenda mitte ainult majapidamise töid, vaid hoiab ka köögi alaliselt sooja. Meie korterite kõige suuremaks puuduseks on tihti külmad köögid, see annab end tunda eriti hommikul. Pliidikütmise viis on hõlbus. Seda uuelaadset katset elamute küttesüsteemis tuleb pidada täiesti õnnestunuks.

Elumaja ruumide jaotamisel on loobutud eraldi tubadest. Alumisel korral on ainult üks ruum söögi- ja kabinetinišiga. Klaasitud ukse ja vaheakna kaudu on tõmmatud juurde eesruum, mis loob avaruse ja mõjub kergendavalt, viies vabanemisele väikeruumi kinniste seinte kammitsast.

Teisel korral on trepiruumi ümber, kus käsipuu täidab istepingi osa, grupeeritud arhitekti töötuba ja kaks magamistuba vannitoaga.

Teiselt korralt on kasutada kaks rõdu: üks lõuna, teine õhtu pool ja väike keerdtrepp viib katusekorra kinnise äärega rõdule. See annab hea võimaluse päikesevanni võtmiseks ja seal võib ühtlasi pesu kuivatada.

Alaliselt tuuliste ilmade tõttu on Pärnus kõik rõdud ehitatud kaitstud nurkadesse. Kogemus on näidanud, et Pärnus saab harukordselt kasutada kolmest küljest lahtist rõdu.

Lahtist mööblit on majas vähe. Jääb tunne, et selle maja omandamisel ei ole vaja mööblit üldse muretseda. Köögis on triiklauast istepinkideni kõik vajalik sisseseade monteeritud seinasse. Läbianne sööginišši sünnib puhvetkapi kaudu. Sööginišis on peale puhvetkapi seinasse ehitatud klaasasjade kapp ja vaheseina aken ei ole ainult dekoratiivne ese, selle alus on käepärane panipaik.

Teravnurk elumajas on võetud kamina alla raamatukapiga peal.

Teisel korral on seintesse ehitatud kõik kapid ja raamatute hoiukohad kušettidega niššide vahel. Eri magamistube majas ei ole, puuduvad päeval toredalt kaetud voodid, sellega on saavutatud kokkuhoid ruumides.

Majale värvi andmisel on oldud tagasihoidlik ja soliid, lõikavad toonid puuduvad täiesti. Värvide kombinatsioon on kuldkollane sööginurgas, mahesinine kabinetis ja roosakasvalge ees- ja trepiruumis. Seinad on kaetud vaevalt märgatava graniidimustrilise Soome tapeediga.

Teisel korral on töötoa värviks roheline, mis hästi harmoneerib erkkollase värviga põhjapoolses ja roosakashalliga majaperenaise magamisruumis, mis ühtlasi on eluruum. Heledate toonide ja valgete lagede tõttu on majas palju valgust, päikesepaistet ja elurõõmsust.

Põrandad alumisel korral ja trepp on kaetud tammeparketiga, teisel korral männilaudadega vaha all. Ka siin on murtud tavaline komme katta põrandat värviga.

Värvimata männipuust hoovab hoopis suuremal määral intiimsust, soojust ja sõbralikkust kui värvitust.

Puid tuleb siin muidugi valida, et ei satuks sekka halbu ega musti oksi. Ühtlased punased männioksad mitte üle kolme sentimeetri on ütlemata ilusad ja pinda elustavad. Pärast ühekordset värnitsaga katmist tuleb nende põrandatega ümber käia samuti kui parkettpõrandaga. Vannitoa ja köögi põrand on kaetud graniitmustrilise linoleumiga.

Mis aga annab kõige juures peaväärtuse hoonele, mille arhitekt on loonud endale mugavaks ja rakenduslikult õnnelikuks lahendatud koduks, on väline ja sisemine lihtsus. Ehituse juures polnud kasutada suuri summasid, kõik on loodud kokkuhoiuga väikesest teenistusest ja sellepärast kõneleb siin iga joon vaevast ja armastusest asja vastu, mis annab igale nurgakesele erilise ilme ja väärtuse,” kirjutas initsiaalidega K. M. tundmatuks jäänud asjatundja Majaomanikus 1936. aasta algul.