Trotsides pärastlõunast palavust, asusime Ulan-Ude südalinna (vanalinna pole just palju) avastama. Ulan-Udesse on tehtud viimasel ajal jalakäijate tänav (Lenini tänav), mida kohalikud Moskva eeskujul või naljatades Arbatiks kutsuvad.
Hilissuvel Siberis Tšingis-khaani jälgi otsimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalutasime meiegi kohalikul Arbatil, sõime jäätist ja jõime jahutatud limonaadi tarhuni.
Tulles võõrasse linna, heidad pilgu autodelegi, millega kohalikud eelistavad sõita. Mongoolia piiri lähedal toimub kiire üleminek nõukogude ajast meilegi tuntud automarkidelt välismaa sõidukitele.
Mercedese mikrobuss kui burjaatide rahvusauto
Võimsalt on sõiduautode hulgas esindatud Jaapani Toyota ja Honda, aga ka Nissan ja teisedki margid. Omaette teema on Burjaatias maastikuautod, sest arvestades teede üldist viletsat seisu, on maastur siin väga praktiline sõidumasin, kui mitte hind ei teeks selle omamise valitute privileegiks.
Omaette nähtus, millest tasub eraldi rääkida, on Burjaatia teedel veerevad mikrobussid, tublid tööloomad, mis enda kanda on võtnud elanike põhiosa reisivajaduse rahuldamise.
Enamik väikebusse kannab nimesid, mis lääne poolt tulnule midagi tuttavlikku ei meenuta. Küsisin kohalikult, mis buss see on, mis Ulan-Ude linnaliikluse vajadusi põhiliselt rahuldab. Minu üllatuseks selgus, et tegemist Vladivostoki kaudu Lõuna-Koreast sisseveetavate ja kasutatud Mercedes-bussidega. Lõuna-Korea olevat ostnud Saksamaalt Mercedese busside tootmise õiguse ja on juba aastaid teinud neid vastupidavaid busse nii endale kui idaturule.
Eramarsruuttaksod on üle võtnud Ulan-Ude linnatranspordivahendi rolli (pilet maksab kümme rubla ehk viis krooni) ja väljapoole linna sõidavad need mehed suhteliselt väikese tasu eest.
Ulan-Udest Baikali äärde Maksimihasse
Meie buss ei pidanud sõitma ainult Baikalini, vaid veel edasi Barguzini, kus asub suur ja tuntud looduskaitseala keskus.
Ulan-Ude - Barguzini maantee, mis kohalike sõnutsi on igavesti remondis, oli kunagi kuulus Barguzini trakt, mida pidi liikusid nii sooblinahad (mida nende haruldase kvaliteedi pärast hinnati kullast kõrgemalt) kui jõgedel kogutud kullalastid, samuti veeti sealtkaudu Hiinast piiritust (nii salaja kui ametlikult ). Meie tee viis esialgu Ulan-Udest vana trakti pidi otse Baikali suunas. 130 kilomeetrit eemal pidi meid Gorjatšinski juures ootama esmakohtumine Baikaliga.
Buss tegi poolel teel peatuse Kotokeli järve ääres, kus väikeses söögikohas lõunatasid kõik bussiseltskonnad, mis olid teel Baikali suunas.
Need pisikesed söögikohad on kaugelt tulnule algul võõrastavad ja euroremondi jälgi ei tasu sealt otsida. Uurisime kohalikelt reisikaaslastelt veidi söögi kohta ja nii jõudis meie lõunalauale üpris hea valik kohalikke toite, mille kohe ära proovisime. Alustuseks oli lambalihaga supp, mis on kuum ja väga toitev ning annab reisil hea enesetunde. Samal ajal ei koorma see toit kõhtu.
Siis sai proovitud plovi, riisi lihaga, mida tuleb süüa kohe ja tuliselt. Juurde sai joodud nii tavalist kui piimaga teed. Burjaadid on mongolitega koos nagu inglased piimaga tee joojad. Seegi tee peab olema kuum, siis on see maarahva kõhulegi talutav.
Kõige huvitavam toit, mida kõik kohalikud ostsid, kandis nime po(o)zõ. Eesti keeles kõlab see kui “poosid”, mis lihtsustatult tähendab suuri pelmeene mitmesuguse lihaga. Kõnealuses toidukohas maksis “poos” 22 rubla (11 krooni). Võtsime prooviks kaks “poosi”, mis olid kuumad ja mahlased.
Seega oli esimene tutvus Burjaadi (Mongoli) köögiga tehtud. Söögikoht oli väike, aga see töötas tänu kohalike naiste ilmsele meisterlikkusele kiiresti ja pakkus maitsvat toitu. Burjaadid pidid olema gurmaanid, kes halvas paigas einestamiseks oma hobust ei peata. Seetõttu võib neid uskuda.
Meie söögikoha lähedale jäi koht, kus Turka jõgi oma vee Baikalisse toob. Selle jõe suudmes asub väike sadam, kus seisis üks Miri batüskaafide ekspeditsiooni baaslaevadest. Sadamas on see Baikali järve ekspeditsioon tormivarjus ja elab. Kahjuks ei näinud me seekord batüskaafe, kuid ühte saatelaevadest õnnestus sadamas märgata.
Gorjatšinskis asub Baikali-äärne esimene ametlik sanatoorium, kus saab end ravida mitmesuguste (kuumade) mineraalvetega. Väliselt näeb see asutus küll üpris küla moodi välja, aga kui see vesi inimesi aitab, pole ilmselt vajagi ehitada Baikali äärde mitmekorruselisi luksushotelle.
Väidetavalt on Baikali Irkutski-poolsele kaldale luksushotellide ehitamine juba hoos. Meie tundsime heameelt, et viimasel hetkel otsustasime reisida just Baikali lõunakaldale, kus kaldad madalamad ja liivased, mitte kaljused.
Varbad Baikali vees
Oleme mõlemad parajad suplejad. Kodus käime ikka Lahemaal ujumas. Kui suvi läheb nii mööda, et me sinna ei jõua, tekib kuidagi tühi tunne.
Jõudnud Maksimihasse – väga armsasse Baikali-äärsesse külasse –, tegime kohe esimese jalutuskäigu Baikali äärde. Maksimiha asub Barguzini lahe ääres. Seetõttu on vesi siin palju soojem kui mujal Baikalis. Baikali vesi soojeneb aeglaselt (jääminek alles juunis!) ja august-september on siin ujumise mõttes kõige soodsam aeg. Baikali järv on ime selles mõttes, et ta on tegelikult meri – mageda veega meri. Barguzini laht on tekkinud poolsaare, Püha Nina (Svjatoi Nos) varjus.
Meie seisime aga õrnas vihmasajus Baikali kaldal ja Barguzini lahte ääristas imeilus liivarand. Kujuteldamatu, et ei leia mitte ühtegi kivi!
Kohalikud olid vihma pärast tubadesse varjunud ja nii me otsustasime: kui juba sai sõidetud peaaegu 7000 kilomeetrit, tuleb esimene Baikali järve suplus ära teha.
Mõnus liiv jalataldade all krudisemas, kerge lainetus ja vesi läheb suhteliselt kiiresti sügavaks. Ujumiseks on vaja astuda vaid mõni samm ja oledki parajas sügavuses. Sukeldud ja Baikali imeline paitavalt pehme vesi võtab sind vastu.
Meile räägiti juba Ulan-Udes, et Baikali vesi on laetud erilise energiaga, aga üks asi on seda kuulda, teine ise olla selles vees. Väljudes veest, tekkis kohe tunne, et väsimus poolepäevasest logistamisest küllalt auklikul maantee-ehitusel, mis parajalt keha väntsutas, oli minema pühitud.
Keha oli silmapilk heas toonuses ja lausa tundsid, kuidas nahk neelas seda energiat, mida järvevesi oli kehale järsku juurde andnud. Elagu Baikal, elagu imejärv! Ega asjata ole see järv maailma kultuuripärandi nimekirjas nagu meie laulupeodki. (Laulupeoltki väljud ju uue inimesena, kes oma hinge puhastanud. Seega paistab, et UNESCO eksperdid tunnevad oma tööd.)
Baikalis, mis on ligi 700 kilomeetri pikkune järv, saab ujuda vaid lahtedes ja muudes paikades, mida kohalikud oskavad soovitada. Irkutski-poolsel küljel on vesi palju külmem, olles augustiski ujumiseks jahe.
Väga huvitavad suvitamiskohad liivaluidete ja liivarannaga (seal peab metsikult suvitama) asuvad Barguzini looduskaitsealal. Selleks tuleb praamil ületada Barguzini jõgi ja jõuda looduskaitsealasse, kus üldjuhul kehtib päevamaks 100 rubla inimese eest.
Puhkebaas Kumutkhan Baikali kaldal
Puhkebaas Väike Hüljes ehk Kumutkhan on vist Maksimiha küla esimene päris puhkebaas. Töötajad on Kumutkhanis noored ja nemad suudavad vastu panna suvisele tööpingele.
Kuna suvi on Baikali ääres lühike, on personal palgatud kaheks kuuks (nad elavad sealsamas). Töötajad peavad olema pidevalt kohal ja teenindama. Kui nad jäävad kimpu külaliste küsimustele vastamisega, ütlevad nad: “Aga meie omanik on kõikjal Baikali ääres käinud.”
Kumutkhanis on väga tore ja turunduslikult kaval komme, et kõigil päevadel, kui tuleb juurde suurem hulk külalisi, pakutakse neile esimesel söögikorral kindlasti kohalikku kalatoitu.
Nii sõimegi Maksimihasse saabudes siiasuppi, kus kala oli kausis nii palju, et lusikas seisis püsti. Hiljem lugesime tarkadest raamatutest, et siiapüük Baikalil on keelatud.
Samuti õnnestus meil saada Baikali haruldast kala omulit. Huvitav ja tore on see, et kohalikud mehed käivad kalal oma naistega. See pole mingi meeste ajaviide, vaid hoopis perekondlik ettevõtmine, kus abikaasad on võrdsed osalised.
Marjulgi ei pea käima üksnes naine, see paistabki rohkem meestetöö olevat.
Metsas hulguvad ju karud ja tark mees oma naist (seda enam, et Siberis on naisi alati vähe olnud) asjata metsa ei saada. Läheb pigem ise ja korjab perele vajalikud marjad (meie reisi aegu korjati pohli).
Kohalike jutu järgi olevat vanades kokaraamatutes kirjas, et omulisupi keetmisel on ainult üks probleem: kala võib olla liialt rasvane. Loodus on nii palju muutunud, et omuli põhitoidust on inimese rumaluste tõttu jäänud varasemast palju vähemaks. Nõnda on see Baikali hinnaline kala palju väiksem kui vanasti. Ja loomulikult pole ta enam ammu liiga rasvane.
Kui võtta kokku selle Baikali-äärse puhkebaasi võlu, saab seda väljendada lausega “päike, õhk (eriliselt puhas järve ja metsa segu) ja vesi - need me sõbrad kolmekesi”.