/nginx/o/2011/12/16/879226t1h6d38.jpg)
Vahel on õige valus vaadata, kuidas mõni inimesi aastaid truult teeninud põllutööriist on oma viimsel teekonnal vanarauaplatsile sulatusahju toodud. Ajaloo säilitamise suhtes tundliku inimesena on mul seda üpris valus kaeda, aga eks elu läheb ikka omasoodu edasi.
Eriti valus on, kui vanaraua hulka on sattunud mõni esivanemate meisterdatud raudruun, juppidest kokku sobitatud kohapealse inseneritarkuse kehastaja. Eks 70-80ndatel olid oma põllulapi harimise võimalused ehk see, mida adra ette seada, õige piiratud: tellida kas ametlikult või mitteametlikult „pooliku“ eest majandi traktor või kasutada majandi hobust – seada eite-taati vaoajaja rakkesse.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)