Öeldakse, et jagatud mure on pool muret. Tahangi jagada oma muret meie kodulinna pärast. Kui aprilli lõpu poole hakati rääkima linna koristamise talgutest, olin kindel, et Jaansoni raja kaldapealnegi korda tehakse. On ju see üks nii jalakäijate, jalgratturite, rulluisutajate kui kepikõndijate enimkasutatavaid kohti linnas.
Kõrge ja päikesepoolse jõekaldana võiks see juba varakevadel, pärast lumeminekut kohe puhastatud olla. Kui laupäevaks, 25. aprilliks väljahõigatud talgukohtade hulgast seda ei leidnud, olin tõesti nördinud. Aprilli algul oli seal juba võistlusigi korraldatud.
Helistasin linna keskkonnateenistusele, sealt öeldi, et seda territooriumi koristab puhastusfirma. Ometi oli kõik niisama sodine 18. mailgi, kui rajal jalutamas käisin.
Kui linnaaednik Kristiina Kupper 21. aprilli Pärnu Postimehes lubas, et kuu lõpuks peaksid kõik pargid, haljasalad ja nurgatagusedki puhtaks saama, uskusin, et see nii läheb, aga Pärnu linnas on ilmselt nurgatagustest veel nurgatagusemaid kohti, nagu seda on meie “Ülejõe city” Noorteväljakul ja selle ümbruses.
See on linnaosa keskus, mitte linnaäärne pajuvõsaga metsatukk. Kellele see maa kuulub, on mõistatus, sest koristamata on see puudealune olnud aastaid. Risuhunnik on seal vedelnud mitu aastat. Kunagi on puulehed olnud kilekotis, aga need on ammu lagunenud. Inimesed käivad sealt Säästumarketisse, Cibuse kioskisse ja Tallinna maanteele. Lapsed jõuavad ilmselt lasteaiast kooli minna, aga risu jääb.
Igas linnaosas pidi ju tegutsema munitsipaalpolitsei, mis sellistele asjadele tähelepanu juhiks.
Kui Tallinna poolt saabuvate busside peatuse kõrval on autoratastest poriseks küntud platsike (sellesama allee ots), siis kas need vaasid lilledega kesklinnas suudavad läbisõitja esmamuljet muuta?
Isikliku talgutel osalemise tahtmise sain õnneks maandatud Koidula muuseumi aias. Oli tore hommikupoolik, mis lõppes kuuma tee ja võileibadega, ning igale osalejale anti Lydia Koidula pildiga tänukiri.