/nginx/o/2009/05/22/182719t1h45af.jpg)
Eelmisel nädalavahetusel torkas mitu inimest mulle käe pihku ja küsis siira murega: “Mis toimub, Ivari?” ja “Mis Eestist saab?” Päikeselisi puhkepäevi tumestasid paljudele ärevad teated Toompeal järjest tuure koguvast valitsuskriisist. Tunnistan, et jäin vastamisel üksjagu kimpu, sest sotsiaaldemokraatide seniste koalitsioonipartnerite viimase aja sammud olid mulle sügavalt arusaamatud.
Neid ridu kirjutades on pilt mõnevõrra klaarim. Enam pole kahtlustki, et Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit tahavad tõemeeli lahti saada sotsiaaldemokraatidest, kelle põhimõttekindlust ja üha kasvavat populaarsust nad enam taluda ei suuda. Nüüd mõistavad isegi põhikoolilapsed, et kõiksugu jutud töölepinguseadusest ja töötukassa päästmisest on vaid suitsukate selleks, et sotse valitsusest välja puksida.
Sellised loosungid muudab absurdiks kas või meie erakonna viimane lepitusettepanek, millel oli nii tööandjate keskliidu kui ametiühingute toetus ning mis lahendab töötukassa rahamure, tõstmata töötuskindlustusmakset üle kolme protsendi.
Mul on tuliselt kahju, et nii on läinud. Mu kahjutunnet süvendab see, et mõnega intriigi püsti pannud poliitikutest olen koos mitu puuda soola ära söönud viimases Mart Laari valitsuses.
Kõige rohkem on mul kahju Eesti riigist ja inimestest, kes peale majandus- ja eelarvekriisi peavad nüüd silmitsi seisma valitsuskriisiga.
Kahjuks terendab ees veel sotsiaalkriis juhul, kui kaks paremerakonda peaks töölepinguseadusest välja rookima needki vähesed hüved, mis tuhandetel töö kaotanutel aitaksid raske aja üle elada. Kindlasti ei lepi ametiühingud sellega, kui nende inimeste taskust ühe kuupalga suurune summa ära võetakse.
Praeguses murdepunktis on põhjust tagasi vaadata oma tööle rahandusministrina. Tubli pool sellest on kulunud ülemaailmse finantskriisi oludes majanduslangusega võitlusele ja järsult halvenenud eelarvepositsiooni parandamisele. Kogu selle aja olen rahvale silma vaadanud ja ilustamata tõde rääkinud.
Valitsusliidus siiani ühiselt langetatud valusad kärped on kõigile hästi teada. Tänu aasta alguse otsustavale 8,5 miljardi krooni kokkuhoiumeetmele kuulub Eesti nende seitsme Euroopa Liidu liikmesriigi hulka, mille eelarvepuudujääk mahub Maastrichti kriteeriumides lubatud kolme protsendi sisse. Väike eelarvepuudujääk tähendab seda, et Eesti riiki ei ähvarda pankrot juhul, kui majanduskriis venib mitme aasta peale.
Olen pidanud rahandusministri ametit tões ja vaimus, seisnud selle eest, et Eesti riik säilitaks oma rahanduspoliitika usaldusväärsuse ning maksevõime, et pensionid ja õpetajate palgad ei jääks kriisi süvenedes välja maksmata. Sotsiaaldemokraadid teevad oma töö valitsuses ausalt lõpuni, nagu tõestavad viimased rasked otsused tõmmata koomale avaliku sektori kulusid.
Viimaste kuude vältel on seniste valitsusliidu kaaslaste kriitikatorm langenud just minu peale, seega selgitaksin oma Euroopa Parlamenti kandideerimise asjaolusid. Mulle on süüks pandud, et ma ei astunud kandidaadina ministrikohalt tagasi.
Tegelikult oleks nii minul endal kui minu erakonnal kordi mugavam, kui oleksin varakevadel ameti maha pannud ja kampaaniaga tegelnud. Pidasin aga ausamaks teha ministritööd kuni europarlamendi valimisteni.
Loodan, et paremparteid ilma sotsiaaldemokraatideta 2009. aasta eelarvet kärpides inimestest täiesti üle ei sõida. Paraku on valitsuses juba arutlusel ettepanek vähendada tulumaksuvaba miinimumi määra, mis kahandaks sissetulekuid võrdselt nii 100 000 krooni teeniva suurfirma juhil kui miinimumpalka saaval koristajal. Sotsiaaldemokraatide vastuseisu tõttu on seni jäänud langetamata otsused, mida tehakse ühiskonna kõige haavatavamate arvelt.
Kui valijad mind 7. juunil usaldavad, jätkan tööd Eesti heaks juba europarlamendis. Soovin olla Brüsselis meie rahva hea esindaja, sest ühtegi rahanduse ega maaelu asjatundjat pole meil europarlamendis veel olnud.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)