Prantslaslik keelatud armastuse lugu

Kolmandas vaatuses jõuab Thais (Veronika Džiojeva) klsoostrisse nunnade hoole alla. Foto: Ants Liigus

Lavastuse muusikaline juht Erki Pehk nimetas “Thaïs’d” prantsuse ooperistiili parimaks näiteks, Jules Massenet’l leidub palju järgijaid ja heliloojal on määrav tähtsus oma maa ooperimuusika ajaloos.

“Tegemist on armastuslooga, kus armastus pole keelatud väljastpoolt, nagu näiteks Romeo ja Julia loos, vaid inimese enda sisemise konflikti tulemusel,” seletas Pehk. “Muusikaliselt on tegu vaoshoitud kirega: Massenet’ annab orkestratsioonides mingi emotsiooni ja tõmbab siis kohe tagasi. Lugu on üliromantiline ja prantslaslikult magus, aga mitte lääge, vaid kurbmagus.”

Ülemlaul armastusele

“Thaïs” on Pehki sõnutsi eriline selle poolest, et seda mängitakse maailmas väga vähe, pigem Ameerikas ja prantsuskeelsetes riikides kui Ida-Euroopas. Meie kultuuriruumis on see “Thaïs’” esmalavastus. Üks põhjusi peitub ooperi vokaalosade keerukuses: nimiosatäitja hääl peab olema väga spetsiifiline, mis suudab kanda nii ülikõrgeid kui hästi madalaid noote.

“Näiteks päris raske Traviata partii on Thaïs’ kõrval köki-möki, kõrgklassi lauljaid, kes Thaïs’ga hakkama saavad, pole just igas teatris,” kõneles Pehk. “Veronika Džiojeva on kahtlemata maailmatasemel laulja.”

“Thaïs’” süžeed peetakse psühholoogiliselt raskeks. Ooperi aluseks olnud Anatole France’i novell ilmus ajal, mil usul ja katoliku kirikul oli väga tähtis roll. Murrangulise novelli keelas kirik ära: vaga mehe moraal pidi olema vankumatu ja moraali lõhestumine tundus jumala teotusena. Ooper on olnud keelatud paljudes katoliiklikes riikides. Kunagises Nõukogude Liidus tunti “Thaïs’” meditatsiooni näiteks “Eleegia” nime all. Ooperit, millest see pärines, ei nimetatud.

“Samal ajal on see lugu väga inimlik, lausa ülemlaul armastusele,” arvas Pehk ooperi süžee kohta. “Inimene võib midagi endale sisemiselt selgeks teinud olla, aga ta murdub, kohates tõelist armastust. Konflikt on moraali lõhestumises, kuigi puhtas armastuses pole midagi moraalitut.”

Lavastaja Mai Murdmaa leidis, et kuigi ooperi loomisest on palju aega mööda läinud ja vahepeal on toimunud seksuaalrevolutsioon, on “Thaïs’” problemaatika ürgne ja käib alati inimsusega kaasas. “Ma ei arva, et inimene vabas seksis ja moraalituses tegelikult ennast hästi tunneb, kuigi tänapäeval ei peeta seda enam probleemiks,” rääkis lavastaja. “Siiski lõhub see isiksust, kõik sõltub indiviidi piiridest. Vaimse kireni jõuavad vähesed.”

Kallis ettevõtmine

“Thaïs” on mitmel korral Euroopas ja Ameerikas kõigutanud ühiskonna kombluse piire, nii näiteks on Ameerika sopran Carol Neblett 1973. aastal esitanud rolli täiesti alasti. Pärnu lavastuses kannab nimiosaline sündsaid rõivaid ja lavastuse kunstnik Madis Nurms on oma sõnutsi üritanud kombineerida France’i iroonilisust ja Massenet’ inimlikku tragöödiat. Kuigi lavastuses ei kohta suurt möllu, tralli ega action’it, on psühholoogilise lavastuse mängumaa lai. Lavakujundus on napp ja õhuline, mõjuvaks sümboliks saab kangelanna väljumine merekarbist.

“See on isegi kahetsusväärne, et selle ooperi puhul on läbi aegade rõhutatud just erootikat,” väitis Nurms. ““Thaïs’s” on nii palju muid nüansse ja traagika kipub alati erootika varju jääma, seepärast hoidusime erootikast. Samal ajal annab France oma tekstis ette nii palju mängulisust, et me ei pea olema väga realistlikud, vaid võime minna kujuteldavasse keskkonda.”

Endla teatri direktor Ain Roost ei osanud öelda, kas teater jätkab aastal 2011 ooperiprojektiga, seni on suurteos lavale toodud iga kahe aasta järel. “Me ei tahaks kaunist traditsiooni katkestada. Niigi teeme seda üle aasta. Ei, kindlasti me ei katkesta. Äärmisel juhul teeme ooperi asemel galakontserdi, sest muusikalise lavastuse tegemine on väga-väga kallis ning eraettevõtjal on keeruline toime tulla,” rääkis Roost, soovides tänada firmasid ja eraisikuid, kes ooperi lavaletoomist toetasid.