Kevadsodi ja inimrämps

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Andres G. Adamson

Läinud nädalal said teoks järjekordsed üle-eestilised talgud “Teeme ära!”. Kuigi ära tehti mõnevõrra väiksemas mahus kui kõige esimesel aastal, jagus vabatahtlikke töökäsi nii avalikesse parkidesse, näiteks Männiparki, kui lasteaedade ja koolide ümbrusesse.

Kevadkuud on ajast aega olnud see aeg, mil kodude ümbrust koristati, et talveprahist lahti saada ja suvele teed anda. Tõik, et talgute vormis ühiseks kasutamiseks mõeldud paiku peab ikka ja jälle koristama – kuni selleni välja, et tiigist tuleb kellegi mullivann välja tõmmata –, näitab, et arenguruumi on veel palju, sest inimrämpsust, kes südametunnistuse vähimagi ilminguta oma koduse prahi naabrite ukse alla või metsa veerele toimetab, naljalt ühe talgupäeva abil ei vabane.

Ometi võivad jätkuvad talgupäevad – hea, kui neid ei toimuks ainult kord aastas ja meedia suure tähelepanu all, – muuta puhtamaks nii meie ümbruse kui osa inimeste mõtteviisi. Mõni muidugi ei õpigi, sest teab, et vangi teda ei panda, rahatrahvigi ilmselt ei määrata, õigemini ei saada talle jaolegi. Aga lollid ongi sellepärast olemas, et targematel liiga lihtne elada poleks.

Märksõnad

Tagasi üles