Maurice Maeterlincki „Sinilind“ on jõudnud 27 aasta järel taas Endla lavale: värvikas ja naljakas-tõsiste tegelaskujudega sinilinnu otsimise maailmarännak on haarav, kujutlusvõimet ergutav ja õpetlik nii väikestele kui suurtele vaatajale.
Tellijale
Oma kogemus on meie ainus valgus
8. mai 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sümbolistlik näidend „Sinilind“ (1908) on teos, mis näitab Maeterlincki loome kõrgtaset – see kujutab lihtsas muinasjutuvormis üle aegade kestvaid filosoofilisi tõdesid. Võrdkujusid kasutades läheneb autor kõigile maailma tõdemustele, on ühiskonnakriitilinegi ning annab edasi sügavaid kõlbelisi väärtushinnanguid. Loo põhiküsimus on aga õnneotsimine, mille kohta on Maeterlinck ise öelnud, et kõige tähtsam ja kõige raskem on õppida õnnelik olema.