Mäletan minagi, mida rääkis Mart Viisitamm, kui ta 2005. aastal linnapeaks sai. Muu hulgas või õigemini ennekõike sedagi, et Pärnu elu ei tohi koosneda ainult suvest. Palavat ilma ja rahvarohkeid tänavaid pisut pelgav meer kuulutas, et suvesarnaseks peavad saama kevad, sügis ja talvgi.
Nõnda ongi läinud. Ainult vastupidi. Aasta-aastalt suurema hooga tegeleme suve tasalülitamisega. Selleni välja, et mõni asjamees räägib tõsimeeli suvepealinna lipu heiskamisest kui tulutust ja tüütust treppi pidi seenele ronimisest ja lipunööride sikutamisest. Olen osalenud sellel “lipunööri sikutamisel” neljal viimatisel suve avapäeval ja kinnitan, et emotsionaalselt ülevamaid hetki kui selline töö linnakodanike ja külaliste ees annab otsida. Mainekujundusest rääkimata.
Mis on siis lahti, et nüüd enam ei toimu, ei tehta, ei taheta?
Kui pärisin linnavalitsuse ametnikelt, miks sellel aastal rannahooaja argisest pisutki pidulikuma hõnguga avamist ei korraldata, sain vastuseks: niikuinii ei huvita see kedagi. Pärisin siis vastu ja pärin nüüd: hea inimene, mõtle pisut, millisele peole sina läheksid? Kas sellisele, kus midagi huvitavat ei toimu, või sellisele, kus ette teades saad hea tuju ja lahke meele veel päevadeks takkajärele. Küllap vastab igaüks, et valiks viimasena nimetatud variandi.
Seega, rahvas tuleks küll nii ranna avamisele kui seene ümber suve algust tähistama. Kui vaid selline tähistamine toimuks. Nagu oli Väino Linde linnapeaks oleku ajal. Või veel varem, kui linna kultuuriosakonda juhatas auväärne Hilja Treuberg.
Nüüd kuuleme linnavalitsusest, et häda on rahapuuduses. Ei saavat midagi korraldada, sest keegi kunsti- ja kultuuriinimestest ei tule tegema, kui ei maksa. Muidugi ei tule, kui peame kunstiks ja kultuuriks ainult seda, mida raha eest saab.
Muidugi ei ole raha, kui kultuuriosakond ja meie avalikke üritusi korraldavad ametnikud peavad oma peamiseks tööülesandeks eelarveraha eest mänedþeride, õhtujuhtide, konferansjeede ja muude sama masti rahaküsijate palkamist.
Selmet mõelda ja korraldada esinema neid kümneid oma linna lauljaid, tantsijaid, pillimängijaid, kelle suurim soov on harjutatut ja selgeks õpitut avalikul esinemisel näidata. Ilma raha maksmata. Antagu ainult võimalus.
Samuti ei peaks õhtu- või lõunaürituse juhtideks palkama ilmtingimata neid, kes väidetavalt kõrgtasemel joriseda ja kaikaid kokku peksta oskavad.
Kas meie kultuuriosakond on mõelnud sellele, et ühte ametlikku-pidulikku ranna avamist või suvelipu heiskamise tseremooniat võiks kutsuda juhtima hoopis mõne gümnasistist kuldsuu. Selliseid, kes ei ole suu peale kukkunud, on meie linna noorte seas tõesti tipptasemel. Aga tean juba kultuuriosakonna vastust: ei ole võimalik.
Muidugi, pole ju, kes korraldaks, kokku lepiks, veidi välja õpetaks. Ühesõnaga, pole raha, et palgata sellist korraldajat, ja jätame ära. Nii on lihtsam. Kultuuriosakond, ja mitte ainult see, saab rahus järjekordset arengukava või kontseptsiooni kirjutada.
Hea Jana Moosar kultuurijuhina või Ela Tomson avalike ürituste korraldajana, minge küsige Hilja Treubergi käest, kuidas tehti nii, et sajad ja tuhanded mitte ainult ei tulnud peole, vaid pidu oli nii vägev, et nad ei tahtnud koju minna!
Kes mäletab viimasest neljast aastast avalikku üritust, kust keegi pole tahtnud lahkuda, sest hea on olla? Mina küll ei mäleta. Vastupidi, pea igal peoõhtul olen tunnike pärast ametlike kõnede lõppu saanud pärimise osaliseks, et kuhu siis Viisitamm kadus. Vastust teame, sest Viisitamm on ise välja öelnud, et ta peab õhtul kell üheksa, no olgu, erandjuhtudel kell kümme magama minema.
Olen üsna seda meelt, et linnale ja seal toimuvale antakse suuresti hinnang selle järgi, kuidas teatakse ja hinnatakse selle linnapead. Nelja-aastase mainekujunduse tulemus on tõdemus, et Pärnut juhib küll aastatelt alla 30, kuid olemiselt ja oma sõnade kohaseltki vähemalt 70ne linnapea, kes järgib ranget unereþiimi. See teadmine on uneuduna matnud enda alla suurema osa ametnikest ja letargia näib haaravat linnakodanikkegi.
Vähe, väga vähe on neid, kes tunnevad muret, et üha enam aastatega Pärnule omaseid ettevõtmisi pakib pillid kotti ja kolib mujale või paneb kõrvad hoopis pea alla. Olen igati nõus Lindega, kes heidab ette, et praegu ei ole Pärnul eestvedajat, kes teaks traditsioone ja mõtleks visiooni peale.
Küsigem: aga kes peaks see olema? Õigemini, kes saaks? Kas teatrijuht, linnakodaniku maja perenaine, hotelliomanik, sadama peremees, linna aukodanik, askeldav erakonnapoliitik? Või siiski linnapea? Selline linnapea, kes uneajast unistamise asemel oleks kõigist ees ja esimene. Ikka nõnda, et nood nimetatud ja ülejäänudki tuleksid järele.
Mis aitab tarkade raamatute lugemine neljas keeles, mis aitab korraga kahest telerist spordisaadete jälgimine, mis aitab Viinis tõsimuusika kontsertidel käimine, mis aitab Brüsseli, Praha ja Pariisi konverentsidel osalemine, kui kõigest sellest on meie oma Pärnule vaid niipalju kasu, et kuulda: jätame ära!
Nelja aasta eest küsis Pärnu Postimehe ajakirjanik Kalev Vilgats minult, kas Mart Viisitamm saaks hakkama Pärnu linnapeana. Vastasin siis, et saaks küll, kui tal lastakse olla ja ta soovib olla linnapea. On ju lastud olla … aga?
Nüüd on nii, et rannahooaega ega suve Pärnus ei tule! Vähemalt mitte sellist, mida kõikjal Eestis ja kaugemalgi teataks, kuuldaks ning tuldaks siia vaatama ja osalema. Nii kui see aastakümneid olnud.
Loo lõpetuseks netiavaruste kommentaar Pärnu linnavalitsemise kohta: kui Pärnus üldse midagi toimub, siis ainult tänu sellele, et Jane Mets ehk räägib tõsiselt Viisitammega. Viisitamm ehk annab korralduse Simmo Saarele ja Simmo ehk laseb ametnikel asja ära teha. Ülejäänud ei jaga niikuinii midagi. Siin ongi palve: Jane, ehk räägiksid tõsiselt Viisitammega. Ehk ikkagi peaks Pärnusse selgi aastal suvi tulema?