Skip to footer
Saada vihje

Pille Lend sai oma hirmudega hakkama

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnakast meedik seersant Pille Lend teeb poistele pannkooke.

Seersant Pille Lend teenis Afganistanis evakuatsioonijao parameedikuna. Pärnumaalt Are vallast pärit ja praegu Pärnus elavale naisele oli see esimene välismissioon.


Pille Lendi (sündinud 1970) elulookirjeldus on muljetavaldav: pärast toonase Viljandi kultuurikolledþi tantsujuhtimise eriala lõpetamist ja töötamist Pärivere kultuurimajas tantsuringide juhendajana on ta tegutsenud mitmes valdkonnas.



Militaarmaailma sattus Pille enda sõnutsi juhuslikult 1999. aastal Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaudu. Sealt edasi on traditsiooniliselt meeste maailmaks peetud kaitsevägi haaranud Pille jäägitult.



2005. aastal asus ta tegevteenistusse Tapal asuva pioneeripataljoni demineerimisspetsialistina, hiljem juba parameedikuna.



Aktiivse kaitseliitlase ja Erna seltsi liikmena kulub suur osa tema vabast ajast riigikaitsele. Pille Lend oli üks neljast Eesti naisest, kes Eesti kontingendi selles rotatsioonis Afganistanis teenis, ja ainuke vanaema.



Tal on täiskasvanud tütar ja kooli lõpetav poeg ning kolmeaastane tütrepoeg.



„Missioonihuvi tekkis minus juba enne tegevteenistusse asumist vabatahtliku kaitseliitlasena. Kuna selgus, et naisel demineerijana missioonile minna on pea võimatu, omandasin parameediku eriala.



Minu muljed missioonist on positiivsed. Tulin siia, et saada kogemusi, praktikat erialal, mille olin omandanud.



Sellega seoses oli mul kaks suurt hirmu. Esimene: kas ma saan ikka hakkama? Ja teine: et omade poistega midagi ei juhtuks. Mõlema hirmuga sain hakkama.



Kui rääkida raskustest siin Afganistanis missioonil olles, on peamine koduigatsus. Õnneks on mul lastelt kodune toetus väga tugev, samamoodi tunnevad mu käekäigu vastu huvi head sõbrad. Ainuke, millega ma siin harjuda pole suutnud, on tolm, aga ma olen sellega leppinud.



Ma leian, et meeste seltskonnal on siiski vaja aeg-ajalt naiselikku poolt, eriti sobib see meedikutele. Ja tihtipeale distsiplineerib naiste juuresolek mehi. Kui keegi naistest soovib minna välismissioonile, soovitan enne pikalt järele mõelda ja teha väikest eeltööd. Kui selle põhjal tunned, et saad hakkama, soovitaksin mina küll minna,“ rääkis Lend.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles