Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/05/23/183178t1h3ce6.jpg)
Mõne aasta eest meelitas üks Eesti turismifirmadest kliente üleskutsega: „Viimane aeg külastada võrratut Iraani, enne kui sinna saabuvad NATO „turistid“.“
Iraani pole nad seni saabunud ja loodetavasti ei teki NATO riikide üksuste sinna saatmise järele kunagi vajadust. Hoopis teised lood on Iraani idapoolse naaberriigi Afganistaniga, kus nüüdseks on 30 aastat kestnud pea lakkamatu sõjategevus.
NATO üksused on Afganistanis 2001. aasta sügisest, eestlased 2003. aastast. Pole palju neid inimesi, kes seda riiki on viimase 30 aasta jooksul külastanud klassikalise turistina. Peamiselt on riigi külastamise eesmärk siiski seotud sõjaväega ehk siis kitsamalt Eesti puhul välismissioonidega.
Kuid sõda ja kõik kole, mis sellega kaasneb, pole igavesti Afganistani iseloomustanud. Möödunud sajandi 60.-70. aastatel, kui läänemaailma noored avastasid massiliselt reisimise võlusid, oli just Afganistan see reisisihtpunkt, mis väga paljusid meelitas.
Tollal on Afganistani muude Aasia riikide hulgast esile tõstetud kui külalislahket ja turvalist riiki. Kabul kandis 1970ndate alguses koguni Aasia hipipealinna tiitlit.
Afganistani ajalugu on äärmiselt kirev. Esimesed inimasustuse jäljed Afganistani lõunaosas pärinevad 50 000 aasta eest. Muistsete Aasia tsivilisatsioonide ajal läbisid siinset territooriumi tähtsad kaubateed ja nende sõlmpunktidesse tekkisid esimesed linnad.
Siit on üle käinud inimkonna ajaloo suurimad sõjad ja väepealikud. Aleksander Suur vallutas 3. sajandil eKr Afganistani põhjaosa oma India sõjakäigu raames ja tema suust pärineb lause: „Kerge on Afganistani vallutada, aga väga raske siit lahkuda.“
Sõjakas möödanik on Afganistanile toonud hüüdnime Impeeriumide hauaküngas.
Ent Afganistani ajalugu ei iseloomusta ainult sõdaderikkus. Siit on aegade jooksul järgijaid leidnud kõik suured maailma religioonid. Zoroastrism oli esimene, seejärel saabus Indiast budism.
Legendaarse kuninga Ashoka budistlik impeerium hõlmas kogu Afganistani, budistliku ajajärgu jälgi näeb veel tänapäevagi Afganistanis (Talibani hävitatud hiiglaslikud Buddha kujud Bamiyanis polnud sugugi ainsad tolle ajastu meenutajad, kuigi kuulsaimad). Ristiuskki on siin kunagi laialt levinud, eriti praeguse riigi lääneosas. Nii on teada, et Heratis asus suur ja jõukas piiskopkond.
Prohvet Muhammedi kuulutatud islam jõudis riigi lõunaossa 8. sajandil. Afganistani metsikusse kirdenukka, karmi Nuristani Hindukuši mägede vahel viidi islam aga alles 19. sajandi lõpul.
Nagu riigi nimigi ütleb, on Afganistanis nüüd peaaegu absoluutne religioon islam. Usuvähemustest elab siin käputäis hindusid ja sikhe. Afganistani viimased põlised kristlased armeenlased lahkusid siit 19. sajandi lõpul ja viimane juut suri 1970. aastatel.
Afganistani rahvuslik koosseis on kirju. Riik enam-vähem praegustes piirides 18. sajandil pealinnaga Kandaharis tekkis seal puštu kuninga Ahmad Shah Durrani võimuletulekul. Hilisematelgi aastatel tänini välja on võim riigis olnud puštude käes ja selge on, et selle mitmerahvuselise riigi eesotsas saab olla vaid puštu, nagu on praegune president, samuti Kandaharist pärit Hamid Karzai.