Sten Reimann on oma meeskonna üle uhke

ESTCON-6 ülem kolonelleitnant Sten Reimann teenis kuus viimast kuud Afganistanis.

FOTO: Endel Apsalon

20. mail saabusid koju Eesti kaitseväelased, kes möödunud aasta novembrist teenisid meie suurimal ja kõige ohtlikumal missioonil.


Eesti kontingendi ülem oli kolonelleitnant Sten Reimann, Pärnu juurtega mees.



Esimene välismissioon viis teid 2004. aastal Iraaki, nüüd olite pool aastat Afganistanis. Kuidas seda riiki iseloomustada?


Olen juba noorukieas siinse kultuuriruumiga kokku puutunud, reisides Türkmenistanis ja Usbekistanis. Afganistaniga otseselt seotud olen 2005. aastast, kui hakkasime ette valmistama Eesti üksuste toomist Lõuna-Afganistani Briti üksuste koosseisu.



Afganistan on koht, kus saavad kokku Aasia ja Lähis-Ida. See on täiesti oma kultuuriidentiteediga piirkond, mille teeb omapäraseks see, et ühelt poolt on islami mõju, teisalt domineerivad väga tugevalt puštude enda traditsioonid.



Kuidas möödus teie missioon?


Operatsiooniliselt oli see aeg mulle äärmiselt huvitav, kui sõdimist sellisena saab iseloomustada.



Brittide 3. komandobrigaadi ülem Messenger otsustas, et võiksime opereerida siin Helmandi provintsi kõige kesksemal alal. Eriti aktuaalseks muutus see mullu oktoobri keskpaigas, kui Taliban näitas, et ta võib provintsi pealinna Lashkar Gah’d rünnata, Taliban oli täiesti Lashkar Gah’ külje all, nii vasakul kui paremal rohelises tsoonis.



Eesti jalaväekompanii sobis väga hästi siia manööverdama, kuna kompanii on terviklik üksus, millel on nii lahing- kui manööverelemendid.



Meil on olemas ennast väga hästi tõestanud PASI-soomukid, oma lahingupioneerid, kes liikumist aitavad kiirendada.



Ma arvan, et me leidsime siin väga hea lahingurütmi: oli suuremaid konventsionaalseid lahingoperatsioone, oli konvoitoetamis- ja suuri julgestamisoperatsioone. Miinipildujarühm tegi väga head tööd Nawa piirkonnas, toetades nii meie kompanii kui Briti ja Afganistani armee üksuste tegevust.



Meeskond vedas väga hästi välja. Suutsime kogu kuue kuu vältel olla maksimaalselt efektiivsed. Samal ajal meeste moraal ja füüsis ei väsinud. Pärast raskeid operatsioone tulid kõik puhkuselt tagasi ja kõik, kes alustasid, on tänaseni rivis.



Milline on Eesti sõdur võrdluses liitlaste sõduritega?


Viisakalt öeldes võrdne. Professionaalne mõõduvõtmine käib eri riikide sõdurite vahel loomulikult kogu aeg. Suurematel riikidel on suuremad armeed ja selles katlas paraku võib supp keskmiselt olla natuke lahjem. Meie, kelle missiooniüksus on suhteliselt väike, suudame oma sõdurite taset hoida üle keskmise.



Mida Afganistani missioon kaitseväele annab?


Kaitseväele annab see väga palju. On ju öeldud, et armeele ei mõju miski paremini kui kuskil peetav väike võidukas sõda. Juhtide mõtteviisi arendamine, maailmapildi avardumine, teooria ellurakendamine, uue teooria loomine, varustuse ja taktika areng – need asjad on nii ilmsed, et pigem tekib küsimus, kui palju suudame neid õppetunde ja kogemusi Eesti kaitseväe operatiivstruktuuris rakendada.



Mis annab see missioon Eesti riigile?


See avardab meie maailmapilti. Kodus on loomulikult kõige parem olla, paraku on selliseid protsesse, millel piirid puuduvad. Näiteks narkootikumide ja kuritegevuse ning terrorismi levikul riigipiirid puuduvad. Kui me ükskord avastame, et kõik need hädad on meie hoovi peal, on juba hilja. Siis on nende probleemide lahendamine tunduvalt ebaratsionaalsem kui seda siin ja praegu tehes.



Teisalt on nii poliitika kui rännakud eestlasi ikka viinud nii Lähis-Itta kui Kesk-Aasia ja Pärsia suunda. On siis selle põhjuseks olnud kuulumine ühe või teise armee koosseisu või matkarajad. Seetõttu pole Afganistan ega tema probleemid eestlastele võõrad. Vesteldes afgaanidega, selgub, et Eesti pole neilegi võõras riik.



Kas see, mis Afganistanis toimub, on lootusetu?


Ma arvan, et olukord ei ole lootusetu. Afganistani elanike suurim probleem on see, et neil ei ole turvalisust. Nad ei saa oma elu korraldada nii, et kindlustada endale ja oma perele ots otsaga toimetulek. Ajalooliselt on nad harjunud siinsetel kõrbealadel ja mägedes läbi ajama väga kasinalt. Samal ajal arvavad nad, et nende lapsed peaksid koolis käima, kuna see tagab neile parema tuleviku ja sissetuleku. Teatud infrastruktuur, nagu näiteks teed, elekter, oma kauba turustamisvõimaluste avardamine, on kohalikele oluline.



Kõike seda häirib võimuvaakum, mis seal pikka aega on valitsenud. Afgaanid elavad veel lähimineviku kütkes: pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu on seda vaakumit püüdnud täita kohalike sõjapealike initsiatiiv ja omavaheline sõdimine. Sellele üritas piiri panna Taliban, mis tekkis Lõuna-Afganistanis ja suutis piirkonnas anarhiat vähendada. Tekkis mingisugunegi kord. See on sarnane olukorraga, mis valitseb Pakistani hõimualadel, kus kohalikud tunnistavad, et jah, meil on Taliban, meil on šariaadikord, aga see on parem kui korra puudumine, sest mingisugust keskvõimu nendesse piirkondadesse ei ulatu.



Nüüd oleks Afganistani valitsuse kord seda võimuvaakumit täita ja paljudes piirkondades tehakse seda väga efektiivselt, näiteks Helmandi provintsis. Provintsivalitsus kuberner Mangaliga eesotsas, toetatuna Afganistani armee 3. brigaadi ülema brigaadikindral Moheedini juhitavatest üksustest, tegutseb tõhusalt ja progress on ilmne.



Aga Afganistani üldtuntud valupunktid Taliban ja moonikasvatus?


Taliban on hiljuti tekkinud nähtus ja kohalikud neid tegelikult ei toeta. Ei toeta sellepärast, et Taliban ei paku kohalikele elanikele mitte midagi.



Talibani tugev külg on sõdimine. Liigutakse väikestes, viie-kuuemehelistes gruppides, Kalašnikovi automaat või granaadiheitja õlal. Minnakse külla, astutakse suvalisse majapidamisse ja öeldakse pererahvale, et nüüd me võtame teilt ühe ruumi. Kohalikelt elanikelt on relvad ära korjatud, nii et nad ei saa ennast Talibani vastu kuidagi kaitsta.



Niisiis, nad astuvad majapidamisse sisse, tahavad peavarju ja seda, et neid toidetaks. Pere, kes isegi on vaene, peab nüüd hakkama veel Talibani võitlejaid toitma. Ja kui nood lahkuvad, võtavad nad tihtipeale veel midagi endale tarvilikku kaasa. Sageli on pott või pada, mis kaasa võetakse, selle pere ainus varanatuke.



Kui kohal on Taliban, tuleb järelikult ISAF, mis tähendab lahingutegevust ja kannatanuid kohalike hulgas. Suurem probleem on aga ehk isegi selles, et kui Taliban mingi suurema ala hõivab, ei suuda ta seda hallata, juhtida, infrastruktuuri arendada. Ühesõnaga teha seal midagi kohalikele elanikele kasulikku.



Taliban ei suuda võimuvaakumit täita, sest tal puudub igasugune administratiivne võimekus. See on Talibani suurim probleem, kuigi nad on üritanud. Siinsamas Helmandis on neil varivalitsus, varikuberner ja varipiirkondade juhid, ent see süsteem ei toimi. Ja kohalikud elanikud neid ei toeta. Sellest järeldan ma, et Taliban on ajutine nähtus. Talibani levik on siiski väga ulatuslik, tal on omad tugialad, mis on sõjaliselt väga tugevad.



Teine suur probleem on moonikasvatus. Aga see on lahendatav. Moonikasvatus tuleb teha kohalikele nii ebameeldivaks, et nad leiaksid, et näiteks teravilja, puuviljade või puuvilla kasvatamine on palju kasulikum.



2009. aasta lõpus on Afganistanis üle 100 000 sõjaväelase, kui lüüa kokku ISAFi panustajariikide ja ameeriklaste arv. See on peaaegu niisama palju, kui siin oli Nõukogude sõdureid 1980ndatel. Kas väline sekkumine on Afganistani probleemi lahendus?


Afganistani julgeolekujõudude arendamine on väga mõistlik tegevus. Igasugune väline sekkumine peab olema kindlasti ajutine, selles pole kahtlustki. Oleme siin suhelnud Afganistani üksustega. Olen näinud kahte nende väga efektiivset operatsiooni, kus mitukümmend vastast on hävitatud ja neil endal kaotused puuduvad. Nad oskavad minna just sinna, kus on vastase juhtimine ja kõige olulisemad maastikupunktid.



Loomulikult on nende taktika erinev, osaliselt tuleneb see nende kasinast varustusest. Afganistani armee suurim mure on see, et neile antakse napp varustus ja väljaõppeks väga lühike aeg. Ükski Briti ega Eesti sõdur sellise varustuse ja nadi väljaõppega otse lahingusse ei läheks. Afgaanide moraal on aga kõrge, kuna nad tahavad lõpuks oma riigis rahu ja korda luua. Nende operatsioonid on väga efektiivsed.



Kuidas teie kaitseväkke sattusite?


Tehes otsust sõjaväelaseks saada, ei osanud ma ette kujutada, et satun Iraaki või Afganistani ja milliseks see teenistus üldse kujuneb.



Keskkooli lõpetades tuli pakkumine minna Soome sõjakooli. See oli periood, kui Nõukogude Liit oli just kokku varisenud ja kogu süsteem, sealhulgas kõrgharidus, organiseeriti ümber. Et midagi targemat pähe ei tulnud, tundus Soome sõjakooli minek hea plaan. Kuna sinna kadette enne ajateenistuse läbimist ei võeta, kirjutasin avalduse: palun võtta mind ajateenistusse. Oli aasta 1992, kui Eesti kaitsevägi ja väeosad olid just loomisel. Aasta hiljem õnnestus sõjakooli sisse saada.



Aga Pärnu teie elus?


Minu suhe Pärnuga on väga selge ja konkreetne. Olen Pärnus sündinud ja seal oma esimesed eluaastad veetnud. Kuna vanemaid viis töö Tallinna, kolisime pealinna. Aga kõik minu sugulased, lasteaiakaaslased ja paljud sõbrad jäid Pärnusse.



Seetõttu on Pärnu koht, mida olen pidanud väga koduseks. Õnneks on Tallinna-Pärnu maantee suhteliselt lühike ja väga heas korras, nii et suurt distantsi ma siin ei näe.



Estcoy-7s oli Pärnust ja Pärnumaalt pärit võitlejate arv suhteliselt suur. Kas pärnakad sõjameestena kuidagi teistest erinevad?


Pärnakatega koos sõdida on mõnus. Nad on kahe jalaga maas, samal ajal suudavad väga hästi kohaneda. Neil on respekt kaasinimeste ja sellest tulenevalt muude kultuuride suhtes. Kuigi nad on väga elurõõmsad, ei ole neil macho’likkust ehk võltsi eneseuhkust. Nad on väga head suhtlejad ja sellega toetatakse üksteist. Kahtlemata on pärnakatel omapärane positiivne huumorisoon. Mõne silmis on see ehk kerge ellusuhtumine, aga mina nimetaksin seda pigem vabaks ja sundimatuks õhkkonnaks. Rasketes olukordadeski suudetakse nalja visata ja raskustest üle olla. Sõjas on see absoluutselt vajalik, sest kui siin muututakse liiga tõsiseks, läheb moraal alla. Nende asjade pärast, mis sinust ei sõltu, ei tasu väga palju muretseda.



Millised on teie edasised plaanid?


Puhkus, lapsed ja Eesti suvi.

Tagasi üles
Back