Juba vanad roomlased, kellele polnud võõrad oma arvamuse iga hinnaga läbi surumine ja senatiruumis mõrvaminegi, nõudsid vähemalt sõnades, et vastaspool ehk altera pars vähemalt ära kuulataks. Seda sooviks mõnelt uue laine spordikorraldajaltki, kes teeb küll väga head tööd, aga keda iseloomustab jätkusuutlikkusest, motiveerimisest, omatootlikkusest, sünergiast, paradigmast ja spordiüritusest kui tootest rääkimine ja teistsuguste arvamuste peale solvumine ehk täielik kriitikatalumatus.
Arvan endiselt, et see, mida spordikorraldajate uus põlvkond teeb, on väga kvaliteetne (näiteks Tartu Maratoni üritused, Pärnu kahe silla jooks jne), aga sport kui mõiste on endiselt aade, mitte äri, ja paraku kipub meie rahvaspordiürituste vanker vähemalt ühe rattapaariga kauboikapitalismi kraavi vajuma. Küsimus on, kes on kelle jaoks, kas korraldajad ja kohtunikud osalejate jaoks või vastupidi. Minu arvates tuleks asja vaadata mitte korraldaja korraldusmõnu ja teenimisvõimaluste, vaid osalejate aspektist. Ka nende rahakoti võimalustest.