Kuidas kujuneb rahvaspordiürituste osavõtutasu?

Rahvajooksude kavas olevad lastejooksud aitavad tõsta noorte seas sporditeadlikkust. Samal ajal on lastejooks enamasti tasuta ja selle korraldamise raha peab tulema täiskasvanud võistlejate osalustasust. Pildil mulluse Jüri Jaansoni kahe silla jooksu lastejooks.

FOTO: Ants Liigus

Rahvasport on saavutanud Eestis enneolematu populaarsuse, kuid üritustest osavõtt paneb rahakotile sageli paraja põntsu. Suurürituste korraldajate kinnitusel on Eesti üritused muu maailmaga võrreldes odavad ja siinne osalustasu põhjendatud.

Rahvaürituste osalustasud kõiguvad mõnest eurost 50–60 euroni, enamikul jääb esimese vooru registreerimistasu 10–15 euro kanti. Kui sellele lisada kohalesõit, söögile-joogile kuluv ja mõnel puhul öömajagi, võib rahvasport osutuda üle mõistuse kulukaks.

Korraldaja otsustab, mida pakub

Nii Pärnu Kahe Silla klubi korraldaja Vahur Mäe kui klubi Tartu Maraton juhatuse liige Indrek Kelk märkisid, et seda määrab korraldaja, mida ta osavõtutasu eest pakub, ja mingit ühtset kokkulepet ei eksisteeri.

“Laias laastus võib osavõtutasu kujunemise jagada kolmeks komponendiks: osalejaga seotud otsesed kulud, korraldusega seotud kulud ja põhivarasse tehtud investeeringud,” selgitas Mäe. “Korraldajad suhtuvad klientidesse väga erinevalt ja enne kui järeldada osavõtutasude kohta midagi põhjapanevat, tuleks uurida, mida pakett sisaldab.”

Nii sisaldab Kahe Silla klubi ürituste osavõtutasu osaleja jaoks tavapäraselt rinnanumbrit, kiibiajavõttu, diplomit, toitlustamist, jooki ja rajateenindust.

Tartu Maraton tagab oma osalustasu eest vastavalt üritusele stardinumbri, elektroonilise kiibiajavõtu, suusa- ja pakikleebised (talvel), meditsiiniinfo kaardi, pakikoti, infolehe, märgi, teeninduse ja toitlustuse teeninduspunktides ja finišis, autasustamise, tulemusega diplomi, osavõtja medali, pakkide veo stardist finišisse, vajadusel meditsiiniabi kogu raja ulatuses ja katkestajate transpordi finišisse, kuld- või hõbemärgi vastavalt statuudile.

“Oleme lähtunud sellest, et saaksime osalejatele pakkuda võimalikult kvaliteetset teenust,” kinnitas Kelk. “Enamik rahvaspordiüritusi nii Eestis kui mujal maailmas ei paku osavõtutasu eest nii palju teenuseid. Kui vaadata meie teeninduspunktide menüüd, siis mujalt ei leia kergesti nii mitmekesist toiduvalikut.”

Korraldusega seotud üldkulude all loetles Mäe logistika, turunduskampaania, renditeenused, helindamise, vabatahtlike koolitamisega seonduva ja muud kulud.

“Neid kulukomponente on väga palju ja mida suuremad on korraldaja ambitsioonid, seda suuremad on kulud,” nentis Mäe.

Kulude suurust määrab ilmgi

Suuremad on kulutused talvel. “Näiteks Tartu maratoni tarbeks tehtud maratonirada hoiame korras kogu talve vältel, et inimestel oleks võimalik seal harjutamas käia,” selgitas Kelk. “Kahjuks ei saa seda tasuta teha – tehnika ja inimtöö maksab samuti, samal ajal on maratonirada suusatamiseks avatud tasuta. Sellises mastaabis enamik ürituste korraldajaid aga oma radu ei hoolda.”

Hinna määramisel mängib rolli võistlusmaa pikkuski.

“Mida pikem distants, seda rohkem on rajal teeninduspunkte, samuti on pikemate distantside puhul rajahooldus kulukam kui lühemate distantside puhul,” selgitas Kelk.

Sedasama kinnitas Mäegi.

“Isegi sellel on väga suur vahe, kas korraldada maratoni ühest punktist teise või teha seda ühel ringil, alguse ja lõpuga samas kohas,” nentis Mäe. “Kui kõik toimub ühes võistluskeskuses, saab hakkama ühe helisüsteemi ja muude teenustega. Kui aga maratonirajal on maratoni ja poolmaratoni start eri kohtades ja finiš täiesti ise paigas, siis korrutame teatud funktsioonid ja kuludki kolmega!”

Samal ajal ei mõjuta osalustasu suurust reeglina auhinnafond.

“Osavõtutasud moodustavad koos teiste rahadega üldeelarve, millest kaetakse ürituse korralduskulud, sealhulgas auhinnaraha,” teadis Kelk. “Küll aga ei ole auhinnarahad seotud osavõtumaksu suurusega – need on enamasti rahvusvaheliste reeglitega ette nähtud.”

Osalustasu mõjutavad sponsorid

Mäe soovitas enne rahvaspordiüritusel osalemist vaadata, mida sportlane osalustasu eest saab, nii saavat eri ürituste kvaliteedist hea ülevaate.

“Osalustasu suurus sõltub suuresti sellest, kui palju on korraldajad sõlminud koostöölepinguid ettevõtjate ja avaliku sektoriga,” lisas Mäe. “Mida vähem on nende partnerite toetust, seda kõrgemaks osavõtutasu sportijale kujuneb, see võib aga tekitada sisenemisbarjääri, mistõttu osavõtuaktiivsus kannatab. Näeme seda mitmel pool Eestis, kus sündmused on läinud liigselt kommertslikuks ja üha suurenevale sportimisvaimustusele vaatamata osalejaskond ei kasva või teeb seda minimaalselt.”

Mäe arvates pakub Kahe Silla klubi Eesti keskmisega võrreldes isegi soodsamat osalemisvõimalust, sest koostöö eri organisatsioonidega on hea.

“Näiteks eelmisel aastal oli RMK Kõrvemaa nelikürituse toetus kultuuriministeeriumilt 32 000 eurot, osavõtjaid oli umbes 3500. Meie korraldatava SEB Tartu nelikürituse toetus oli 35 000 eurot, osalejaid aga üle 30 000,” tõi Kelk näite. “On näha, et riigi toetus ei arvesta ürituste mastaape ja toetus ühe osaleja kohta on väga erinev, mis mõjutab osavõtutasusidki.”

“Viimasel ajal on ka EOK poolt kõlanud arvamusi, et suuri spordisündmusi ei peaks väga toetama, sest nemad saavad ju ise hakkama,” märkis Mäe. “Jah, saavad, ent seda paljuski tänu headele partneritele. Negatiivsemad arengud koostöös tähendaksid, et paljudele ei pruugi osalemine enam nii taskukohane olla.”

Mõlemad korraldajad tõstsid esile, et reeglina on rahvaspordiüritustel osalemine tasuta lastele, soodsam näiteks pensionäridele, õpilastele või invasportlastele, nende osalemisegi peab keegi kinni maksma.

“Meie üritustel osales eelmisel aastal üle 13 000 lapse,” kinnitas Kelk. “Selle katsid sponsorid ja toetajad, samuti aitavad neid üritusi korraldada põhiüritustest osavõtjad osavõtumaksude kaudu.”

“Et lasteüritused on reeglina osalejale tasuta, siis on tegu olulise sotsiaalse ja kogukondliku panusega noorte terviseteadlikkuse tõusu ja varajasse kehalisse harimisse, millele aitavad kaasa kõik ülejäänud osalejad,” lisas Mäe.

Hinnatõus peaks motiveerima

Enamiku rahvaspordiürituste puhul on registreerimine jagatud voorudesse, kusjuures mida lähemale võistlus jõuab, seda kallim reeglina registreerimine on. Hinnavahe võib sealjuures olla mitmekordne. Näiteks kui pühapäeval toimuvale Tartu jooksumaratoni 23kilomeetrisele põhidistantsile sai esimeses voorus registreeruda 20 euroga, siis pärast 4. maid on osalustasu juba 40 eurot.

Sama loogika kehtib Jüri Jaansoni kahe silla jooksul, kuhu täiskasvanu pääseb mai lõpuni 10 euroga, kuid vahetult enne võistlust maksab osalemine 25 eurot.

Nii Mäe kui Kelgu arvates aitab selline korraldus inimesi motiveerida.

“Ürituse korraldajal on keeruline tellida nii numbreid, kiipe, toitlustust jms, kui meil ei ole teada, kui palju on osalejaid tulemas,” ütles Kelk. “Korraldajal on vaja teha ürituseks ettevalmistusi ja seetõttu üritatakse motiveerida inimesi end kirja panema esimeses voorus.”

“Suured projektid ja ettevõtmised nõuavad väga tõhusat tööd ja planeerimist, sealhulgas finantsplaneerimist,” lisas Mäe. “Me räägime tuhandetest inimestest ja kui 90 protsenti neist registreeruks enne starti, siis ei ole võimalik nendega arvestada ega tellida piisavalt kõike vajalikku. Muidugi peab meediakampaania olema igati tasemel, et kõik soodsamatest võimalustest teadlikud oleksid.”

Samuti arvas Kelk, et kui inimene on aegsasti end rahvaspordiüritusele kirja pannud, on tal motivatsioon treenimiseks suurem.

Kelk uskus ka, et Eesti rahvasportlased peaksid üldjoontes pakutavaga rahul olema.

“Kui võrrelda osavõtutasusid lääneriikides ja Eestis, siis enamik Eesti üritusekorraldajaid pakub osavõtutasu eest väga palju hüvesid ja teenuseid,” selgitas Kelk. “Teistes riikide on osavõtutasud kordades kallimad, aga näiteks teenindus rajal ja menüügi oluliselt kasinam. Kui tuua võrdluseks Worldloppeti sarja kuuluvad suusamaratonid, siis Tartu maratoni viimane registreerimisvoor on odavam kui rootslaste Vasaloppeti esimene registreerimisvoor.”

Tagasi üles