/nginx/o/2013/05/10/1743016t1hea05.jpg)
Pühapäeval jõuab otsesaates Kanal 2 ekraanile telemälumängu „Mis? Kus? Millal?“ viimane poolfinaallahing, milles televaatajate vastu astub Paikusel elava kuuekordse Eesti mälumängumeistri Jaan Alliku võistkond, kuhu kuuluvad kirjanik Andrus Kivirähk, spordiajaloolane Rait Männik, filmilavastaja ja muusik Hardi Volmer, Cambridge'i ülikooli tudeng Kadi Liis Saar ja ajakirjanik Andres Pulver.
Alliku sõnutsi annab viimases finaalis osalemine ja konkurentide tulemuste teadmine tema võistkonnale finaalikoha nimel võistlemisel kerge eelise.
Tiit Naaritsa võistkond on seadnud latile tulemuse 6 : 3. Kuidas hindate oma võistkonna šansse superfinaali pääsemiseks?
Meie võistkond on küll tugevam kui Tiidu võistkond. Kuid ma ei saa siiski lubada enamat, kui et šansid on 60 : 40 meie kasuks. Edasine sõltub sellest, millises järjekorras ja kuhu nool mängulaual satub. Kui mänguseis seda nõuab, läheme loomulikult riskile.
Eelmises saates võinuks mäng lõppeda Igor Habali juhitud stuudiovõistkonna 6 : 0 võiduga, kui Habal oleks vastanud õigesti viimasele küsimusele. Kas teie teadsite otsustava küsimuse vastust?
(Eelmise saate otsustava küsimuse esitas Tartu koolipoiss Ragnar Paul, kes tahtis teada legendi kohta, mille järgi istusid Vana-Kreeka teatris teatud puudega sõjaveteranide ees kiilaspäised orjad. Küsimus oli: „Miks need orjad seal istusid?“ Üksi lauda jäänud Habal vastas: kiilalt pealaelt peegeldus teatrilaval toimuv. Õige vastuse kohaselt kasutasid lahingus ühe käe kaotanud vanakreeka sõdalased teatris kiilaspäiste orjade pealage aga plaksutamiseks. - toim)
Ütleme diplomaatiliselt, et olin õigele vastusele lähemal kui Igor.
Kahe senise poolfinaali tulemused on teada. Kas viimases poolfinaalis osalemine annab mingi eelise?
Jah, me saame riskida täpselt nii palju, kui vaja, ja siis, kui vaja.
Olete kindlasti pealtvaatajana kaasa mänginud mõlemad senised poolfinaalid. Kui palju vastuseid oleksite teie teadnud?
Arvu ei julge välja öelda, aga Tiidu poolfinaalis, mida kohapeal jälgisin, teadsin ma kõigi nende kolme küsimuse vastust, mida meeskond stuudios ei teadnud. Kahele neist oleksin ilmselt isegi kiirvastuse andnud.
Kui rasked on olnud senistes saadetes kõlanud küsimused?
Tase on olnud väga kõikuv. Näiteks Igori poolfinaali esimesed kaks küsimust olid rasked. Neid sai teada ainult konkreetset fakti konkreetsete persoonide kohta teades. Loogiliselt tuletatavad need eriti ei olnud. Aga näiteks Tiidu võistkonna eelringi küsimused juhtusid olema tasemel, mida võiks küsida põhikoolidele mõeldud viktoriinis. Kui küsimuste tase oleks ühtlasem, oleks mängida palju lihtsam.
"Mis? Kus? Millal?" on meelelahutuslik telemälumäng. Kas nn tõsistel mälumänguvõistlustel kõlavad keerulisemad küsimused?
Tavalised mälumängud on läinud ehk isegi liiga faktipõhiseks. Rahvusvaheline formaat, maailmameistrivõistlustel näiteks, eeldab tõelist kiirtuld. Üle 20 sekundi küsimusele vastamiseks ei saa seal lubada.
Kas kõrvaltvaatajana on küsimustele lihtsam vastata kui mängulaua ääres prožektorite ja kaamerate piiramisrõngas? Kas pulss hakkab pühapäeval kiiremini lööma?
Ma saan siin rääkida ainult enda eest. Mind need kaamerad ja värgid ei sega. Juba laua ääres istudes ei märka neidki, kes kõrval või selja taga seisavad.
Kas Tiit Naaritsa ja Igor Habali võistkonnad tegid oma poolfinaalides taktikalisi vigu, mida teie võistkond pühapäeval vältida üritab?
Igori võistkonnal on väga keeruline taktikalisi vigu teha, sest see on liiga ühe mehe võistkond. Igori mure on ainult vastamisgraafiku paikapanek. Tiit tegi kaptenina nii eelvoorus kui poolfinaalis minu arust mõned vead kiirvastuste osas. Aga fakt on see, et poolfinaali jõudsid kõige paremate kaptenite võistkonnad. Tõeliselt sobimatud kaptenid olid minu arvates Jüri Aarma ja Arlet Palmiste. Ja no Arko Oleskil oli ka tõeliselt halb päev.
Millist laadi või millistel teemadel küsimused teie meeskonnakaaslastele meeldivad ja millised mitte?
Kõige ebamugavamad on mingid mõttetud küsimused stiilis – lõpetage aforism, mida venelased oma samasuguses mängus sageli esitavad. Need võiks olemata olla. Kui on ilusasti sõnastatud ja kvaliteetselt toimetatud küsimus, siis pole vahet, millisel teemal see on.
Kas teie võistkond valmistab ennest poolfinaaliks kuidagi ette? Kas teil on meeskonnasiseselt paika pandud teemajaotus vms? Kas mälumänguks on üldse võimalik treenida? Kas teie treenite?
Eks ma töötan ikka Venemaa mängu küsimusi läbi kuhjade kaupa. Koos Andres Pulveriga läheme laupäeval enne mängu Riiga, et osaleda lätlaste venekeelsel umbes samasuguste küsimustega mängul. Eks seegi läheb treeningu ette.
Loomulikult on mälumänguks võimalik treenida. Eesti tippkilvaritest võtab Igor asja väga professionaalselt, teeb trenni ja ajastab tippvormi. Teised on enamasti hobimängurid. Mälumäng peab ikka fun olema, mitte mingi tõsine töö ja vaevanägemine.
Mis saab siis, kui teie võistkond juhtub pühapäeval võitma skooriga 6 : 3? Kes pääseb siis finaali?
Siis vaadatakse kõigepealt üle, kas keegi on välkküsimusele õigesti vastanud. Seejärel tulevad mängu kiirvastused ja muu, mis on reeglitega paika pandud. Kuna tegime eelvoorudeski täpselt sama tulemuse, võib Tiidu meeskonnale isegi saatuslikuks saada see, et nad eelvoorus kahel korral kiirvastust andes eksisid. Aga me püüame ikka puhtalt, selge vahega võita!
Kui oluline üldse on teie jaoks telemälumäng "Mis? Kus? Millal?" ja pääs finaali?
Minu jaoks on see oluline. See on ühe lapsepõlveunistuse täitumine. Ma arvan, et see on mu elu sündmuste TOP 10 vääriline asi küll.
Olete kuuekordne Eesti meister mälumängus. Millal mälumänguga alustasite? Kui tihti te mälumängulauda istute?
Esimest korda mängisin mälu aastal 1984, kui olin 15aastane. Esimene mäng oli kohe Eesti võistkondlike meistrivõistluste C-liiga. Praegu mängin isegi vähem, kui võiks, valin mänge. Rohkem pinget pakub mulle küsimuste koostamine ja mängude korraldamine. Kes tahab minu koostatud küsimustele vastata, soovitan liituda Kentuki Lõvis korraldatava mälumängusarjaga, mis algab septembri lõpul.
/nginx/o/2015/01/02/3650467t1hd276.jpg)