Juhtkiri: Aiaäärne maakond

Foto: Pärnu Postimees

Kindlasti tuleb “Pärnumaa arengustrateegiast 2020+” oluline dokument, mis ideaalis peaks aitama Pärnumaal lähiaastatel muutuda tugevamaks, tublimaks ja konkurentsivõimelisemaks. Kõrged eesmärgid on vajalikud, kuid eelkõige tuleb selgeks teha, mis on see, mis pole lasknud maakonnal areneda selliseks, millisena nii asjatundjad kui tavakodanikud, Pärnumaad näha tahavad. Pärnumaa ees on Riho Noorkõivu koostatava “Pärnumaa arengustrateegia 2020+” järgi neli arengustsenaariumi. Läänemere pärlina pingutab maakond rahvusvaheliselt avatuks ja konkurentsivõimeliseks piirkonnaks saamise nimel. Balti keti stsenaariumi järgi tõuseb esiplaanile Balti riikide vaheline koostöö ning Pärnu kasutab enda kasuks oma asetust Tallinna ja Riia vahel. Need on loogilised ja kõrged eesmärgid, mille saavutamiseks pidanuks juba ammu tugevat tööd tegema. Paraku pole nii läinud, sest Läänemere pärliks julgevad Pärnut nimetada vaid paadunud optimistid või silmaklappidega patrioodid. See ei tähenda siiski, et need arengusuunad poleks teostatavad. Ideaalis kindlasti on.

Praegu näivad Pärnu ja Pärnumaa arenevat kahe halvema arengustsenaariumi järgi. Pärnumaa kui aiaäärne tänav tähistab Noorkõivu järgi kapseldumist ja keskendumist minevikusaavutustele. Arengustsenaariumi koostaja toob näiteks suvepealinna olemusse takerdumise. Mis selle suvepealinnaga on, pole vist vaja enam korrutada. Praegu olemegi sisuliselt aiaäärse tänava staadiumis.

Halvim variant, mis Pärnumaad võib tabada, on vaeste patuste alevi stsenaariumi käivitamine. See tähendab põhimõtteliselt täiesti mahajäänud piirkonna teket. Kui “Pärnumaa arengustrateegia 2020+” valmib, on kõige tähtsam, et omavalitsused ja kodanikuühendused selle hoolega läbi töötaksid ning juba selle töö käigus astuksid samme, et vaeste patuste alevi stsenaarium kunagi teoks ei saaks.