Kuurordielevandist kujuneb Pärnu ranna pärl

Milline hakkab välja nägema jaanikuus Pärnu kesklinna randa koliv kuurordielevant, saab aimu eskiisilt, mida hoiavad käes liugvandi avapeo lavastaja Kaili Viidas ja Pärnu linnavalitsuse arenguteenistuse juhataja Anneli Lepp.

FOTO: Urmas Luik

Tänavu tähistatava Pärnu kuurordi 175 aasta juubeli üks tähtsündmusi on kuurordielevandi avamine kesklinna rannas.

Milline hakkab välja nägema jaanikuus Pärnu kesklinna randa koliv kuurordielevant, saab aimu eskiisilt, mida hoiavad käes liugvandi avapeo lavastaja Kaili Viidas ja Pärnu linnavalitsuse arenguteenistuse juhataja Anneli Lepp.

FOTO: Urmas Luik

Liugvant paigaldatakse randa juuni esimestel nädalatel ja samal päeval, kui ta püsti saab, atraktsioon avatakse.

Vant meenutab välisilmelt eelmise sajandi keskpaigas Pärnu rannavees kõrgunud puidust elevandikujulisi liumägesid.

Siis oli teadupärast rannavante kaks: suurem, kaheksa meetri kõrgune täiskasvanutele ja pisem, üle nelja meetri kõrge liugvant lastele.

Nüüd randa koliv londiline on mõõtudelt analoogne viimati mainituga ehk mõeldud eeskätt väiksematele rannalistele.

Elevandi ehitab osaühing Tiptiptap, kes on ühtlasi atraktsioonliumäe projekteerija.

Koos paigaldusega läheb elevant maksma 14 029 eurot.

Vana idee moodsas kuues

Kuna tegemist on merevees asetseva liumäega, ei saa atraktsiooni valmistamisel kasutada pulbervärvitud, kuumtsingitud metalli, vineeri ja puitu ehk materjale, mida meil tavaliselt välimänguväljakute ehitamisel tarvitatakse.

Elevandi valmistamisel lähevad käiku happekindel roostevaba metall, plast, roostevabast metallist kinnitustarvikud, kuna need peavad soolases merevees kauem vastu.

Pärnu linnavalitsuse arenguteenistuse juhataja Anneli Lepa sõnade järgi on elevant vees kogu suplushooaja. Talveperioodiks tõstetakse ta Rannaparki mänguväljakule, mis tähendab, et elevant on aasta läbi kasutuses.

Rajatis vastab kõigile tänapäevastele väliatraktsioonidele esitatud nõuetele ja peaks tootja hinnangul pidama vastu viis aastat.

“Võib ju näida, et mis selle elevandi juures väga keerulist, aga projekteerijal ei olnud just lihtne välja mõelda atraktsiooni, mis suudaks pidada vastu veele, tuultele, lainetusele,” põhjendas Lepp.

Elevant kinnitatakse 40 sentimeetri sügavusele merepõhja sisse. Liivasse toetuvad nii jalad kui londi sees asuv liurenni ots.

Plaaži suhtes profiilis asetseva liugvandi selga ei hakka lapsed turnima trepist ega redelist, vaid hoopis ronimisseinast, sest see on märgi olusid arvestades kõige ohutum ülesminekuviis.

Elevandi turi ehk platvorm asub maapinnast (merepõhjast) umbes 3,5 meetri kõrgusel. Kuna osa loomast paikneb vee all ja liiva sees, on atraktsiooni kogukõrgus muidugi suurem. Liurenn on ligikaudu 2,8 meetrit pikk.

Tumehalli kuurordielevandi londist “välja kasvava” liurenni piirded tulevad erkpunased, punase ja kollasega on markeeritud elevandi selga kinnitatud kaunistused.

“Eks kaaluti teisigi toone, linnalegendid pajatavad suisa kuldsetest elevantidest, kuid siht oli see, et elevant peab olema kirgas ja hakkama rannas hästi silma,” meenutas Lepp.

Lõpuks jäi peale tumehall toon, sest see on kõige tõetruum värv elevanti kujutama. Mererand on küll suur ja lai, aga Lepp usub, et küllap ei jää hallikat karva kuurordielevant seal märkamatuks.

Tuhat pisikest liivavanti

Nagu öeldud, toimub elevandi paigaldamine enam-vähem samaaegselt kuurordi juubeliaasta sümbollooma avamisega.

Vant seatakse üles Rannahotelli-poolse vetelpäästetorni lähedusse merevette, promenaadist 80–120 meetri kaugusele. Lepa jutu järgi on asukoht valitud selle järgi, et liugvant oleks lastele rannamänguväljakult otse näha ja et atraktsioon püsiks samal ajal vetelpäästjate vaateulatuses.

Kuurordielevandi avamispäeval jagub Pärnu rannas rohkelt ettevõtmisi igas vanuses pärnakatele, kuid sündmuste virvarri keskmes on eelkõige lapsed.

Avapeo lavastaja Kaili Viidas kirjeldab liugvandipidu ühe mõnusa ja lõbusa lasteüritusena.

See stardib kell 16 liugelevandi ümber etenduva Sven Kivisildniku kuurordielevandi-ainelisest loost inspireeritud fantaasiamuinasjutuga, mis kõneleb suvepealinnas elavatest müstilistest olenditest ja loomadest.

“Rand on küll teatri tegemiseks hajus ala – meri, päike ja liiv on alati võimsamad kui üks inimene seal taidlemas –, aga arvan, et pildiliselt tuleb muinasjutulugu armas ja ilus,” avaldas Viidas ja lisas, et mõnigi avamisüritusele kavandatud algatus on midagi sellist, mida Pärnu plaažil varem tehtud pole.

Üheks sääraseks ettevõtmiseks on liivaelevantide vormimine. Aktsioonis, kus skulptor Rait Pärgi eestvedamisel meisterdatakse elevante nii palju, kui Pärnu ranna niiskele liivaribale vähegi mahub, on oodatud kaasa lööma kõik mudilased, emad-isad, vanaemad ja vanaisad.

Viidase ütlust mööda võiksid pärnakad liivalondiliste vormimisega püüda maailma rekordit. Olgu eesmärgiks “kõige rohkem liivaelevante mererannas”, “maailma pikim liivaelevantide rivi” või miskit kolmandat.

“Inimeste endi kätes on ürituse õnnestumine. Mida rohkem meist käed külge paneb, seda lahedam tulemus,” arvas Viidas. “Oleks ju kihvt, kui saaks paraplaaniga üle lennates teha toreda jäädvustuse tuhandetest liivaelevantidest, mis ühe tunni jooksul valminud.”

Kohapeal jagatakse vantide meisterdamiseks suuri liivavorme, igaüks on teretulnud omad elevandivormid kaasa võtma.

Peale liiva vormimise ja minilavastuse pakutakse rannas avamispäeval tublisti muud meelelahutustki: musitseerib puhkpilliorkester, laste põski kirjavad näomaalijad, trikke sooritab mustkunstnik.

Näitlejad Triin Lepik ja Lauri Kink kostitavad rahvast humoorikas võtmes näpunäidetega, kuidas võtta päikesevanne nii, et ei tekiks rante, ja õpetavad plaažilisi end elevandiks päevitama.

“Kindlasti kohtab avamise ajal rannas surfareid, teeme juttu veelauduritega, taeva all põristavad paraplaanid,” kirjeldas Lepp ja lubas, et üht ja teist jääb veel üllatuseks.

Ääremärkusena olgu sedagi öeldud, et kuna liugelevant on nii sel päeval, terve suve kui ka edaspidi Pärnu ranna üks tõmbenumbreid, ootab linnavalitsus fotomaterjali ja mälestuskilde vandi kahe eelkäija kohta.

Lepa jutu järgi on 1950.–1960. aastatel rannalisi lõbustanud atraktsioonidest võrdlemisi vähe pildilist materjali säilinud. Sestap kutsub ta inimesi üles jagama nii perekonnaalbumites talletatud fotojäädvustusi kui elevantidega seotud mälestusi.

Tagasi üles