/nginx/o/2008/12/12/104277t1h56ca.jpg)
Hiljaaegu riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena arutusel olnud “Eesti inimarengu aruanne 2008” esitab ausaid teadmisi meie elust ja tegelikkusest. Seda peegeldust vajame eriti praegu, kui majanduse kasvukõver vajub järjest allapoole ning eilse muretuse asemele on tulnud ebakindlus homse ees.
Alles 30-40 aastat tagasi hakati maailmas mõistma, et peale objektiivsete näitajate, mis puudutavad inimeste sissetulekut, on väga oluline inimeste psühholoogiline ja sotsiaalne rahulolu, heaolu subjektiivses mõttes.
Teatud sissetuleku tasemest inimeste heaolu tase enam ainult rahast ei sõltu. Järjest enam hakkavad mängima psühholoogilise heaolu aspektid. Seega ei tähenda küllaldane sissetulek, auto või uue maja omamine iseenesest veel head elu. Suurt rolli mängivad siin just inimese tervislik seisund, tema töö ja sellega rahulolu, suhted kaasinimestega, kaasatus oma kogukonda, isiklik turvalisus ja muidugi emotsionaalne heaolu, õnnetunne, kui soovite.
Meie demograafilises arengus on tähtis see, et Eestile kui vaid miljonilise rahvaarvuga riigile on olulisim sündide-surmade vahekord, mis uusimate andmete järgi on alles nüüd esimest korda positiivne. Inimarengu aruanne on nimetanud sündide arvu kasvu olulise põhjusena just vanemahüvitise sisseseadmist, mis hinnanguliselt on suurendanud Eestis sündimust kuni kümme protsenti.
Rida aastaid pärast Euroopa Liiduga liitumist, täpsemalt 2004-2007, oli Eestis majandusliku tõusu aeg ja toimusid märgatavad muutused inimeste elukvaliteedis, perede sissetulekute ja kulutuste struktuuris. Me olime lähenenud heaoluühiskonna standardile. Majanduskriisi tõttu oleme kukkunud tagasi mitme aasta võrra, see annab elukvaliteedis üldise suure tagasilöögi.
Haritus on kõigis postkommunistlikes riikides kõrge, kohustuslik keskharidus on avaldanud püsivat mõju. Põhiprobleem on aga elukestuses.
Inimeste eluea poolest on Eesti halvas seisus, eriti just meeste madala keskmise oodatava eluea (meil 67,4 aastat, Soomes 75,9 aastat) tõttu. Tervena elatud aastate arv, see tähendab aeg, mil inimene suudab olla veel täiesti aktiivne, on Eestis keskmiselt 52 aastat ehk vähemalt 12 aastat väiksem kui näiteks Maltal või Rootsis.
Elukaar pannakse paika tegelikult juba teismeliseeas. Aga küsitlused näitavad, et juba suur osa 15-16aastastest noortest suitsetab, joob ja katsetab uimastitega. Põhikoolieas on alkoholi tarbimine järsult kasvanud. Eesti poisid on uuringute kohaselt kanepi tarbimises jõudnud järele isegi Ameerika eakaaslastele. Kui uimastite tarvitamine oli mõni aasta tagasi meil veel vene koolide probleem, siis nüüd on see jõudnud eesti, kaasa arvatud eliitkoolidesse.
Seetõttu peamegi vaatama haridusreformi nii hariduse kui noorte eluviisi, kasvatuse, isiksuse ja kogu rahva potentsiaali seisukohast. Põhikool ei ole üksnes gümnaasiumi eelaste, vaid ka isiksuse kujundamise aeg. Selles kontekstis on oluline teada, et riigikogus on just praegu menetluses uus põhikooli ja gümnaasiumi seadus.
Eestis peetakse interneti kasutamist sissetuleku järel tähtsuselt teiseks teguriks heaolu tajumisel. Oleme väga jõudsalt liikunud infoühiskonda ja oluline pole enam füüsiline ligipääs arvutile, vaid vastavate teenuste kasutamise oskus.
Meie inimarengu aruandest loeme otsesõnu, et enamik 15-19aastastest noortest kasutab internetti ennekõike meelelahutuslikul ja suhtlemise eesmärgil. Infokeskne kasutus on neile üldjuhul vähetähtis.
Üks osa aruandest on pühendatud inimeste hoiakutele poliitika suhtes. Loomulikult loetakse Eestit riigiks, kus demokraatia on kinnistunud. Meil on ju vabad valimised ja edukalt toimivad demokraatlikud institutsioonid.
Asja teine külg on inimeste enda hoiakud ja käitumine, demokraatlike põhimõtete juurdumine. Nii on Euroopa vanades riikides küsitlusandmete järgi demokraatia konkurentsita parim valitsusvorm.
Valulised ühiskondlikud muutused, avaliku meediainfo teatud ühekülgsus, seadusandjate enda võimetus vahel peeglisse vaadata on viinud selleni, et Eestis on veel pikk maa selleni, et demokraatiat üldiselt parimaks valitsusvormiks peetaks.
Näiteks nõustus 2004. aastal tehtud uuringu põhjal tervelt veerand eestlastest ja kolmandik meie venekeelsetest elanikest väitega, mille kohaselt oleks parem, kui vabaneksime parlamendist ja valimistest ning meil oleks tugev juht, kes kiiresti kõike otsustaks. Võib arvata, et ilmselt ei ole sellise karmi käe pooldajad siiani kuhugi kadunud.
2009. aastal on tööpuudus Eestis lumepallina suurenenud. Esimest korda on töökaotus paljuski tabanud võitjate põlvkonda - kõrgharidusega tarbimishimulisi noori, kelle sotsiaalne enesehinnang ja üldine muretus olid seni väga kõrged. Sotsiaalse stressi kaudu avaldab majanduslangus eeskätt neile, aga samuti rahva tervisele üldisemalt väga suurt mõju. Selle tõttu on oluline, et meie majanduspoliitika püüaks ära hoida eeskätt negatiivseid mõjusid laste elukvaliteedile ja väldiks üldiste terviseriskide suurenemist.
Mis kõige olulisem: riik peab suutma ära hoida paanikat ja rahvuslike ning sotsiaalsete pingete teravnemist.
Seetõttu soovitasidki Eesti inimarengu aruande koostajad eesotsas peatoimetaja Marju Lauristiniga pöörata praegu erilist tähelepanu elukvaliteedi mittemateriaalsetele aspektidele, eriti psühholoogilisele turvalisusele. Oluliseks tuleb pidada vastastikuse usalduse hoidmist, et riigivõim, olgu see ükskõik milline institutsioon - parlament, valitsus, kohus, omavalitsused, politsei -, tegutseks tõesti avalikes huvides ja hooliks inimeste muredest.
/nginx/o/2011/03/03/530009t1he160.jpg)