Tiit Madisson kirjutab Eesti lähitulevikust

Kalev Vilgats
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu "Riiki tappev kuumalaine" esikaas.
Raamatu "Riiki tappev kuumalaine" esikaas.

Kunagine pärnakas Tiit Madisson esitles kevadel oma järjekordset raamatut. Nagu see on Eesti sõltumatus ajakirjanduses juba kombeks saanud, ei pöörata Madissoni kirjutatule pea mingit tähelepanu: äkki Venemaa pahandab või ei saa Brüssel aru.


Kummaline, et isegi need raamatuarvustajad, kelle ülevaated on mõnerealised, osutuvad niivõrd angažeerituks, et ei söanda Madissoni isegi maha teha, kiitmisest rääkimata. Jah, ega ju võigi, inimesed lähevad veel ostma.



Hoiatus lähitulevikust


Mõtlesin tükk aega, kuidas Madissoni uusimat teost ”Riiki tappev kuumalaine“ žanriliselt määratleda. Võib-olla erootilis-poliitiline hoiatuspõnevik?



Sündmustik hakkab arenema Riias Eesti rahvastikuministri Signe-Heli Talu ja ühiskondliku liikumise Notšnoi Dozor (Öine Vahtkond) pikaajalise liidri Dmitri Bunderi tormilise seksistseeniga. Muu hulgas saab Eesti valitsuse litsakas naisminister teada, et Narvas kuulutatakse välja Narva-äärse Vabariigi iseseisvusmanifest.



Selles pole põhimõtteliselt midagi uut. Samasuguse ohuga oli äsja taasiseseisvunud Eesti silmitsi 90ndate algul ja vihjeid võimalikule separatismile on olnud hiljaaegugi.



Madissoni stsenaariumi järgi kuulutatakse kuumal suvepäeval 2009 või 2010 (kauemaks ei saa jätkuda Andrus Ansipi valitsust, mille mihklipäev on 2011. aasta kevadel) Narvas välja separatistlik Narva-äärne Vabariik, mille lipu värvideks on Venemaa trikoloor tagurpidi.



Eesti valitsusele surve avaldamiseks suunduvad separatistid elektrijaamade juurde, et oma nõudmiste kinnituseks jätta Eesti elektrita. Õnneks on kaitsejõud tänu enam-vähem õigeaegsele luureinfole saatnud sinna Kaitseliidu (kaitseväe juhataja on üks positiivsemaid kujusid, kuigi põhiseaduslikult käsist-jalust seotud). Mõistagi selgub, et Euroopa Liidu ja NATO liige Eesti Vabariik on oma muredega üksi. Ansip peab tahes-tahtmata tunnustama uut pseudoriiki ja alustama sellega läbirääkimisi.



Suur hulk tegelasi on muudetud nimele (rahvastikuminister Talu) vaatamata kergesti äratuntavad, osa esinebki oma õige nime all. Muu hulgas selgitab Madisson proosavormi valatuna Eesti rahvuslaste põhimõtteid ja laseb tegelastel diskuteerida päevaprobleemide üle.



Kokku saabki ”Riiki tapvast kuumalainest“ väljamõeldise ja tegelikkuse segu. Kui otsida kirjutatu väärtust, peitub see minu silmis eri inimtüpaažides, kes uues olukorras peavad otsustama, kuidas käituda. On metsa minevaid kaitseliitlasi, kiires korras laevadel lahkujaid, olukorraga kohanejaid, Eesti iseseisvuse nullimise tervitajaid, kaitsepolitsei poolt tülikate rahvuslastena arreteeritavaid. Kogu sündmustikku saadab suvine tappev kuumalaine.



Ohustsenaariumid


Kindlasti leiavad lugejaid teosest tulevikukäsitlused selle kohta, mis saab Eestist lähiaastatel. Ampluaa oleks piiramatu, kõik sõltuks vaid kirjutaja fantaasiast. Kirjutada saaks regionaalsest separatismist, nagu teeb Madisson, kuni globaalse konfliktini, kus vastamisi seisaksid demokraatlikele väärtustele tuginev NATO koos relvasulase Euroopa Liiduga ja üks muskleid pingutav minevikus elav territooriumilt suur riik.



Järjekordse põneviku tegevuse võib üle kanda Kremli koridoridesse, NATO peakorterisse, Pentagoni viisnurka, Valge Maja Ovaalkabinetti, Downing Streetile, Bundeskanzleramti, Stockholmi või Helsingisse. Kuhu iganes, Eesti peategelasena.



Tulevikukäsitlusi koguma hakates panin esimese tallele möödunud aasta 17. novembril, kui Terve Mõistuse sündikaat avaldas suursaadik Mart Helme kirjutise ”Kaalul on Eesti saatus“. Neid lugedes ei tundugi Eesti riik igikestva ega enesestmõistetavana. Arvan, et sellist kirjavara hakkab alles tulema.

Tagasi üles