/nginx/o/2009/05/26/184529t1h3c2f.jpg)
Pärnu külalistemaja Villa Artis (Adamsoni 1) eksponeerib näitusesaalis ehtekunstnik Keiu Kullese kihelkondlikke ja filigraanehteid, sel reedel ja järgnevatel on kunstnik ise 15-17 kohal ja valmis andma konsultatsiooni emadelt-vanaemadelt päritud filigraanehete restaureerimiseks või puhastamiseks.
“Hakkasin kihelkondlikke ehteid tegema, sest vaatasin, kuidas inimesed ajavad näpuga järge, et rahvarõivad ja jalanõud oleksid õiges stiilis. Samal ajal ei räägi keegi kihelkondlikest ehetest, mis nende juurde kuuluvad,” ütleb Keiu Kulles. Asja uurides käis ta Eesti Rahva Muuseumis ning ilmnes, et igas kihelkonnas on kolm-neli omapärast ehet. “Laulupidu on tulekul, mõistsin, et tuleb ruttu tegema hakata,” kirjeldab kunstnik oma töid-tegemisi.
Juveliiri sõnade kohaselt valmistab ta ehteid uushõbedast ning need on mõeldud põlvest põlve pärandamiseks – niimoodi vanasti tehti. Sõlgedele saab graveerida pühenduse või esiemade nimed.
Kihelkondlikke ehteid on võimalik soetada ükshaaval, tasapisi, nii ei ole see korraga väga kulukas. Rahvarõivaste juurde sobivad nad kõik.
Kui laps sündis, pani ema talle helmed kaela, sinna lükiti hõbehelmeidki – kuljuseid või krõlle. Krõllid on seest tühjad hõbekuulikesed, mis on kaunistatud eri vitstega.
16. sajandist 20. sajandi alguseni oli krõll väga armastatud kaelaehe. Kandjat kaitses krõll halvasti ütlemise ja vaatamise eest. Metsa minnes hoidis ussi eest.
Krõlle võib kanda mitut moodi, nii üksikult kui keena erisuuruste krõllidega. Krõlle saab kanda nii paela kui hõbeketi otsas. Neile saab graveerida kihelkondlikud mustridki. Kunstnik lisab oma krõlli kaelas silitades, et see on teda kaitsnud. Kindel mis kindel.
Kaelaehetest on kõige lihtsam ese kannaga raha, mille saab siduda kaela rahvusvärvides paelte otsa. Ehtel on omalaadne mandala - Haapsalu toomkiriku roosakna motiiv. Suurem kaelaehe on kodaratega raha.
Prees on sakilise välisservaga lame ehe. Kui ta on kõrgemaks tõstetud, on tegu juba kuhiksõlega.
Pärnu tüüpi preesil on mitu iseloomulikku joont, neid tasub näitusele vaatama tulla. Pisikesed sõled pandi kurgukaelusesse, kuhiksõled ja suuremad preesid rinnale.
Kulles valmistab samuti tinulisi, mis on Muinas-Eesti ehted. Need on pisikesed seest tühjad hõbedast pallid, mis õmmeldi seeliku või põlle alumisse serva. Seal need siis vaikselt tilisesid ja kandjat kaitsesid.
Kullese suur kiindumus on filigraanehete valmistamine. Kunstniku näppude all valmivad imekaunid õrnad sõrmused, käevõrud ja kaelaehted.
“Hõbe on soe ja armas materjal, kulda teeks rohkemgi, kuid see materjal on kallim. Panen hõbeda ja kulla ehtes kokku, pilt on soojem ja antiiksem. Siis saab inimene kanda hõbedat-kulda koos,” räägib suurte kogemustega kunstnik.
Eesti filigraanehtekunst on tänamatult kadunud unustuse hõlma. Küllap inimesed ei teagi, et 1937. aastal pälvis Ede Kurreli ehtekomplekt Pariisi maailmanäitusel teise koha.
Eesti filigraanehete omapära on omavahel ühendatud õrnad hõbelintide motiivid, mis moodustavad tervikliku kujundi. Motiivi saab ruumiliselt tõsta, sellele võib omakorda väikseid motiive lisada. Ehet kaunistavad hõbedast või kullast kuulid, samuti vääriskivid.
Filigraantehnika on Eestis praegu täiesti kadunud, 1980ndatel tehti seda veel ARSi metallehistöö kodades, praegu on Keiu Kulles Eestis ainus, kes sellega tegeleb. “Tahaksin, et inimesed hakkasid väärtustama oma juuri. Üks võimalusi on kanda oma kodupaikkonna kihelkondlikke ehteid. Et tekiks järjepidevus, et ema saaks pärandada ehte lapsele. See on midagi, mis ei hävi, vaid muutub aastatega aina väärtuslikumaks,” lausub kunstnik.
Kullese sõnutsi on tore taaselustada esivanemate väärtustatud ehteid.
Reedel, kui kunstnik kohapeal, võiksid külastajad vaatamiseks kaasa tuua mõne haruldase perekondliku sõle või ehte. Kunstnik on tänulik.
Kõiki näitusel olevaid ehteid saab osta või tellida.
Väljapanek jääb avatuks juuni lõpuni.
Adamsoni tänav asub Supeluse ja Aia tänava vahel.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)