Aive Herja: Ettevaatust, killer-kott!

Aive Herja. Foto: Erakogu

Iga päev riputatakse kogu maailmas tänavatele üles värvikirevaid plakatipoognaid, mis meelitades, naerutades, üllatades ja vahel isegi ehmatades meie tähelepanu köidavad ning meid mingil kindlal moel käituma suunavad.

Postkasti potsatavate reklaambrošüüride lähemal silmitsemisel tekib sageli kahtlus, kas meid ikka täiemõistuslikuks peetakse.

Suur Plast-Prügimägi?

Kes meist ei oleks vahel unistanud reklaamivabast maailmast?

Samal ajal oleme kõige sellega juba nii harjunud, et muutuksime võib-olla nukrakski, kui ettevõtlikud kaaskodanikud meid moosida ei üritaks. Isegi šokiseisundisse viivatest sotsiaalreklaamidest tunneksime puudust, sest need pühivad meil vahepeal nina moosist puhtaks, vaatavad sügavalt silma ja toovad uudiseid tõelisest elust väljaspool ostlemis-tsüklit.

Äsja alanud killer-koti kampaania on üks karmidest sotsiaalkampaaniatest, mis seab kahtluse alla meile nii omaseks saanud käitumismustri – kilekottide massilise tarbimise.

“Ah, jälle hakkavad pihta, ära tüütab see moraalilugemine,” mõtleb kindlasti nii mõnigi meist. “Nagu oleks vähe asju, mille pärast muretseda!”

Jah, ega see muretu õndsuse seisund reaalse eluga väga kokku klapigi. Ega muidu öeldaks, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed. Need aga, kes end vaimust vaeste hulka kanda ei kavatse, peavad olema pidevalt valvel: lahendama ettetulevaid probleeme, analüüsima oma käitumismustreid.

Eneseanalüüsi mõttes tasuks alanud kampaania puhul endalt küsida: miks ma poes käies alati uue kilekoti ostan? Kas ma kollektsioneerin kilekotte? Kas mulle meeldiks, kui Eesti kõrgeim mägi kannaks tulevikus Suure Munamäe asemel nime Suur Plast-Prügimägi? Või soovin ma hoopis anda oma panuse uue turismiobjekti – Vaikses ookeanis Hawaii saarestiku lähedal ulpiva 680 000 ruutkilomeetri suuruse prügisaare arenguprogrammi?

Tahan ma kaasa aidata miljoni merelinnu ja 100 000 merelooma surmale, kes igal aastal inimkonna plastprügisse lõksu jäävad või sellest end paha aimamata surnuks söövad?

Kas mind jätab ükskõikseks asjaolu, et tulevikus söövad mu enda järeltulijad võib-olla neidsamu kilekotte, mille ma praegu ära viskan?

Näljased mereelukad pistavad ju aastakümnete jooksul maailmameres tükkideks lagunenud kilekotid planktoni pähe pintslisse ja inimese lauale jõuab seega juba plastiga pikitud ja mürkainetega rikastatud kala.

Pigem riidest kott

Vaevalt keegi neile küsimustele jaatavalt vastaks. Ometi noogutame pea iga kord poemüüjale, kes küsib, kas soovime kilekotti. Või vaatame tummalt pealt, kuidas müüja automaatselt kaupa kilekottidesse pakib. “Tasuta jagatakse, miks mitte võtta!?” mõtleme isekeskis.

Kahjuks on elu näidanud, et tasuta lõunad lähevad kokkuvõttes rohkem maksma kui tasulised. Seega, kui tahame pärandada elukõlbliku keskkonna järeltulevatele põlvkondadelegi, tuleb meil õppida habraste kilekottide asemel kasutama kvaliteetseid korduvkasutatavaid kotte, nagu näiteks riidest kott, mis teenib inimest kilekotist kauem ning ärakantuna kõduneb paari aastaga, samal ajal kui kilekoti hauatagune iga võib kesta 1000 aastat.

Kui meil peaks oma harjumuste muutmisel motivatsioonist väheks jääma, saab seda ju alati kilekottide maksustamisega tõsta.

See, et kilekott alanud kampaania käigus killer-kotiks on ristitud, ei tähenda kindlasti seda, et nüüdsest lõpeb, kilekott käes, linnas liikumine halvasti. Olgem ausad, 100 protsenti kilekoti- ja plastivabalt elada ei oska meist päris hästi veel keegi, kuid esimesi samme selles suunas astuda on õige aeg.

Alustuseks soetage endale mahukas riidest kott, võtke see alati poodi minnes kaasa ja poest haarake kaasa nii vähe kilekotte kui võimalik. Taaskasutage kilekotte ja viimsele teele saatke need pakendiprügisse, kust need viiakse töötlemisse.

Meil kõigil tuleb ette nõrkushetki, minulgi, kes ma püüan teadlikult oma kilekotitarbimist kontrolli all hoida. Seepärast soovitan soojalt kõigile oma salaretsepti hetkeks, kui käsi taas tarbetu kilekoti järele sirutab. Kujutage endale elavalt ette pilti elust enesest - surnud vaala, kelle lahtilõigatud kõhust leitakse 800 kilo plasti ja kilet …

Nii et riidest kott selga ja punuma!