Värvikirevate lehmakoogialleede võluval veerel tolmutades

India ühed mastaapsemad ja värvikirevamad templid asuvad Madurais. Foto: Mart Roosaar

Istun hallis Pärnus Mai tänava paneelmaja korteris ja üritan end tagasi mõelda üle poole aasta tagusele Indiasse saabumisele. Riiki, kust alustasin oma esimest seljakotiga rännakut Aasias ja kus jõudsin ajanappuse tõttu veeta vaid üürikesed poolteist kuud.

Tuleb õnneks tõdeda, et ütlus “Mis silmist, see südamest” ei pea vähemalt varsti maailma suurima rahvaarvuga riigi kohta paika, sest India värvid ja lõhnad on endiselt vikerkestas ja ninasõõrmetes paiknevates rakkudes ning on visad meelest kaduma.

India on imeliste kontrastide maa: parim viirukilõhn ja värvikirevaim loodus, riietus ning templid. Paralleelselt fantastilisusega võtab hinge kinni ja silmist pisarad voolama inimeste olematust hügieenist tingitud kohutav hais segatuna lakkamatute lehmakoogialleede odööriga. Igal tänavanurgal kohtab kõikvõimalikke invaliide, jäsemetuid ja deformeerunuid.