Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/05/24/1779804t1hdcda.jpg)
Istun hallis Pärnus Mai tänava paneelmaja korteris ja üritan end tagasi mõelda üle poole aasta tagusele Indiasse saabumisele. Riiki, kust alustasin oma esimest seljakotiga rännakut Aasias ja kus jõudsin ajanappuse tõttu veeta vaid üürikesed poolteist kuud.
Tuleb õnneks tõdeda, et ütlus “Mis silmist, see südamest” ei pea vähemalt varsti maailma suurima rahvaarvuga riigi kohta paika, sest India värvid ja lõhnad on endiselt vikerkestas ja ninasõõrmetes paiknevates rakkudes ning on visad meelest kaduma.