/nginx/o/2018/04/16/7791051t1he85e.jpg)
Esimest korda saabus USA California underground’i sümbol Steve Vanoni Pärnusse möödunud aasta mais, mil ta keevitas Tammiste vanadekodu õuel kunstifestivalil autoromust kokku tuldsülitava ja lärmava imemasina, mis Pärnuski sõitis ning siinsed liikluspolitseinikud ärevusse ajas.
Sel kevadel tõi Vanoni Pärnusse oma kunstikogust USA lõunaosariikide rahvakunsti ja sealsete autsaiderite taieseid. Teadmiseks, et tegu on mullu Ameerika meelelahutusosariigi pealinna Sacramento seksikamaks meheks valitud persooniga, kellele Eesti sedavõrd meeldima hakkas, et ta selle suve Non Grata Tallinna ja Pärnu stuudiotes mööda saadab.
Olen huvitatud kõigist kunstiliikidest, üritan alati endale huvipakkuvate asjade kohta võimalikult palju teada saada. Autsaiderkunsti juurde tõi mind töö: olen arengupeetusega täiskasvanutega töötanud juba 18 aastat. Abistan neid ja reklaamin nende kunstiteoseid kogukonnas ja autsaider-kunstimaailmas. Osa mu hoolealuseist on suurepärased maalikunstnikud ning nad on osalenud maailma mastaabis prestiiþsetel näitustel.
Autsaiderite kunstil on rikas ja huvitav ajalugu ning teosed, mida need kunstnikud loovad, on imelised. Rahvakunstisse on teatud lapselik süütus kodeeritud, mõni kunstnik on väga osav käsitööline, mõni toorem ja julgem. Mõlemad kunstivoolud on nüüdisaegsest etableerunud kunstimaailmast distantseeritud ja ma leian, et see on värskendav asjaolu. Mul on suur kollektsioon nii nüüdis- kui rahva- ja autsaiderkunsti.
Suure osa oma kogust soetasin pärast seda, kui avastasin ühe oma nüüdse lemmikkunstniku Martin Ramirezi hämmastavad joonistused. Leidsin tema 16 joonistust ja viisin Manhattanile galeriisse, kus need maha müüsin. Raha investeerisin oma kollektsiooni. Praegu üritan vähem koguda, kuid just hiljuti sain ühe Toomas Kuusingu suurepärastest töödest. See on fantastiline! Mulle meeldib suhelda kunstnikega isiklikul tasandil: nii õpin neid tundma ja võimalik, et saan mõne töö odavamalt.
Mitte eriti. Tegelikult on nüüdiskunst saanud palju mõjutusi dr Hans Prinzhorni 20. sajandi alguse vaimuhaigete kunsti kogust. Tema 1921. aastal ilmunud raamat “Hullumeelsete kunst” sai kohe sürrealistidest maalikunstnike seas ülipopulaarseks lektüüriks. Sürrealistid kasutasid palju hullumeelsete loodud kunsti, mis võimaldas neil uurida ja mõtestada inimloomust, vabastatuna igasugustest köidikutest.
Autsaiderid töötavad oma visuaalse keele arendamise kallal samamoodi kui iga teine kunstnik, aga neil pole akadeemilist haridust, teadmisi kunstiajaloost või sellest, mis on parasjagu kunstimaailmas moes.
Loomulikult on mõlemad variandid tõesed. Sa võid saada, kelleks iganes tahad, kuid ma usun, et mõnel inimesel on teatud geneetiline soodumus kunstipäraseks eneseväljenduseks. Kindlasti pole hea, kui kultuuriline või kodune taust pole konkreetset eluala soosiv. Samal ajal on võimalik, et just see asjaolu paneb ennast rohkem pingutama, et kunstnikuks saada. Mina alustasin kunstiga tegelemist kolmeaastaselt. See andis mulle erilise tunde, sideme millegi suure ja üheselt hoomamatuga, mis haaras mind nii, et võisin end täiesti unustada. Sellest ajast olengi lõksus.
Kuigi enamikul neist on akadeemiline haridus, tunduvad nad mulle nagu sõõm värsket õhku. Mulle meeldivad need inimesed ja selle kooli atmosfäär. Armastan väga Aivar Kurvitsa loomingut. Mul polnud küll plaanis Eestist kunsti oma kogusse hankida, aga nüüd on juba hilja.
Loodan saada endale mõne Pusa töödest, samuti meeldivad mulle Peeter Allik, Albert Gulk, loomulikult Andrus Joonas, Ville-Karel Viirelaid, Remo Randver, Meeland Sepp ja Erik Alalooga. Kõik nad on kohutavalt andekad!