Möödunud kaks nädalat on olnud Eesti poliitikamaastikul murrangulised: riigikogule esitati 2009. aasta lisaeelarve ja valitsuskoalitsioon läks lõhki. Nüüd püütakse pingsalt kokku panna teovõimelist valitsust, mis loodetavasti kiiresti ametisse vannutatakse ja Eestile olulisi otsuseid tegema asub. Otsustamatus ning viivitamine võib tuua tagajärgi, mis lähevad meile kõigile kalliks maksma.
Siiski, püüd keskenduda vaid eelarvetasakaalule on viinud tähelepanu eemale põhiküsimuselt: kuidas saab riik praegu panustada Eesti pikaajalisse arengusse? Räägitakse küll ametnike arvu vähendamisest, omavalitsuste haldussuutmatusest ja sellest, et Euroopa Liidu raha jääb kasutamata. Samal ajal ei keskenduta sellele, missugused valikud on Eestile olulised kümne või 20 aasta pärast. Praegu just seda arvestama peabki.
Eesti majanduslik olukord tekitab muret ja praeguse majandusstruktuuriga ei jõua me arenenud riikidele järele. Seda eelkõige sellepärast, et Eesti tööhõive on koondunud majandusharudesse, milles pole võimalik tootlikkust ja selle kaudu lisandväärtust erilisel määral tõsta. Teisisõnu, meil on vaja haritud spetsialiste.
Seda, et kulusid kärpida tuleb kõigil, teame niigi. Siiski peame tegema ühiskondlikud kokkulepped kindlates valdkondades, kuhu ja kuidas edasi liigume.
Vastumeelsust lisaeelarve suhtes on näidanud tudengid, kes on rõhutanud, et igast valdkonnast samaväärselt kärpida ei saa, ja viidanud perspektiivi arvestamise vajadusele.
Üliõpilased ei ole kõigi kõrghariduskärbete vastu. Me mõistame, et igaühel tuleb kriisiolukorras oma püksirihma koomale tõmmata. Aga oleme vastu osale kärbetele, mis on lisaeelarves välja toodud: lõpetada õppelaenude kustutamine lapsevanematel ja avalikku sektorisse tööleasujatel ning vähendada doktorantide toetust.
Jätkusuutliku ja teadusmahuka Eesti suurim probleem on seni olnud doktorikraadiga inimeste vähesus, seega ei tohi me ise seada sellele veel suuremaid takistusi. Me peame arvestama Eesti riigi geograafilist positsiooni, kus ümberringi on kõrgharidus tasuta ja kus meist enam pööratakse tähelepanu noortele teadlastele sobiva keskkonna loomisele.
Kui me neid tingimusi arvesse ei võta ja jätkame hariduskulutuste kärpimist, kasvab õige pea noorte õppima asumine väliskõrgkoolidesse. Ja kui see protsess on juba käima läinud, on hilja midagi ette võtta. Siinkohal tuleb rõhutada, et igasugune õppimine väliskõrgkoolis on ainult tervitatav, aga võib juhtuda, et paljud inimesed ei pöördu enam Eestisse tagasi. Seega, haridus olgu meie prioriteet ja tugeva Eesti alus.