Indrek Tarand: Koljat, teise nimega partokraatia

Indrek Tarand. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Taaveti ja Koljati vahelised võitlused maailma ajaloos on üldjuhul lõppenud Koljati võiduga, kuid neist ei tavatseta palju rääkida. Pole mõtet, sest paratamatust tagantjärele ohkimisega ei muuda. Taaveti võit on alati erakorraline, vastuolus jõu ja paratamatuse reeglitega. Sestap on need juhtumid alati kuldtähtedega ajalukku raiutud.

Eesti ajaloos on Taaveti võidud olnud Vabadussõda ja pääsemine Euroopa Liitu. Iseseisvuse veretu taastamine oli tore, ent kui puudunuks järgmine suur eesmärk Euroopa ja NATO näol, oleksime ehk osanud iseseisvuse taas maha mängida. Või mis tunne tekib erakondadevahelisi nägelemisi ja ärapanemisi jälgides?

Soome ajaloo Taaveti võitu Talvesõjas olen meenutanud käimasolevas valimiskampaaniaski. On kõnekäänd, et Nõukogude Liit küll võitis selle sõja, aga Soome sai tubli teise koha.

Äraseletatult: säilitas iseseisvuse, omariikluse ja demokraatliku korra. Olid liialdused Moskva suunas koogutamisel, kuid üldiselt säilitati väärikus ja terve mõistus. Muide, Moskva poole ei hakanud koogutama niivõrd Paasikivi-aegsed poliitikud, vaid Kekkose ajal esilekerkinud broilerpoliitikud.

Soome eeskuju

Minu eesmärk eelolevatel valimistel on just nimelt Soomet teha, hakata vastu partokraatlikele väärnähtustele meie demokraatia arengus, nagu on koolidirektorite ja maakorraldajate ning muude ärksate maakonnainimeste sundparteistamine, haiglate ja arstide poliitiline juhtimine, Ringhäälingunõukogu põhiseadusvastane tegevus.

Kas teadsite, et järgmisena tahavad parteipoliitikud hakata ülikoole juhtima? Ettepanek kuratooriumide parteiliseks muutmise kohta juba ringleb võimukoridorides.

Ja muidugi, need kinnised nimekirjad!

Miks on partokraatial vaja kinnisi nimekirju? Aga sellepärast, et siis ei tekita kodanikud valijad bossidele ebameeldivaid üllatusi. Mõelgem, mis juhtuks, kui Reformierakonna pooldajad annaksid näiteks Silver Meikarile nii palju isiklikke hääli, et ta tõuseks nimekirjas esikohale? Lahtine nimekiri seda võimaldaks!

Kohe tekiks segadus, sest kellelegi on juba lubatud õhtusöök Brüsselis. Teine teenekas parteisõdur aga piidleb aseesimehe toolikest, kuluhüvitist ja muud kaasnevat. Parteilased jääksid rahva tahte arvestamise korral “omale õigusega kuuluvast” ilma. Ja see pole nende meelest õiglane.

Kinniste nimekirjade varjukülg on see, et meie anname küll nendele hääle ja usume, et esinumber võidu korral võtabki lubatud tööd teha. Edgar Savisaar on öelnud, et tema ei võta. Et on peibutuspart parteinimekirja järgmistele.

No olgu sellega, kuidas on, aga miks peame olema kindlad, et Savisaar ei hakka valimistulemuse selgumise järel otsekohe manipuleerima? Ütleb näiteks enda informatsiooni põhjal Siiri Oviirile ja Vilja Savisaarele midagi. Need teatavad kui ühest suust, et nad siiski ei lähe Brüsselisse, vaid neile on armas munitsipaalpoliitika. Jüri Ratas tõstetakse vähimagi vastuvaidlemiseta kõrvale, mõnda purskkaevu valvama. Ja Brüsselisse sõidab hoopis Vladimir Velman.

Niisugused on kinniste nimekirjade probleemid. Peale selle solvang mõtleva valija suunas: “Sinust ei sõltu midagi, meie tagatoas ütleme sulle, kes on tegija. Sinu asi on oma hääl meile tassida!”

Need on asjad, mille vastu ma lähen. Olen sel teel tundnud üksildustki. Enam ei tunne, sest toetust on tulnud, ja mis kõige tähtsam – mõistmist!

Eesti eest Euroopas

Nüüd lühidalt asjust, mille poolt ma olen ja mille edendamiseks valitukssaamise korral oma jõu ja mõistuse pühendada soovin. Euroopa Liit on sündinud sõjatüdimusest. Ehmatusest, et mida riigid oma egoistlikkuses võivad teha. Ta on taganud kontinendil rohkem kui poolesajandilise, ajaloo pikima rahuaja ning leidnud, et ühised poliitikad, olgu söe- ja terasetootmisel, olgu põllumajanduse reguleerimisel ja toetamisel, olgu kodanikuõiguste kaitsel, on see retsept, mille abil ühiseid väärtusi, eeskätt rahu ja sellest kasvavat heaolu kaitstakse ja tagatakse. Euroopa Liit on riikidevaheliste vastuolude nivelleerimise mehhanism konsensuse otsimise kaudu.

Kuueliikmelisest Euroopast on saanud 27 Euroopa. Island soovib liituda, Balkanil on veel taotlejaid, Türgi koputab uksele. Need soovid tekitavad arutelusid ja vaidlusi. Kerkivad huvid ja vastuolud. Mehhanism tagab, et need ei lahvata konfliktiks.

Sama kehtib tööturupoliitika, euroala, Schengeni ja palju muu suhtes. Tarbimis- ja keskkonnaküsimusteski eelistan mina mõistlikku ühispoliitikat aegunud karjetele rahvusriikide primaarsusest. Me oleme rahvusriik küll, aga peaksime olema postmodernne rahvusriik. Me suudame oma seisukohti esitada argumenteeritult ja mõista teiste argumenteeritud arvamusi. Me oleme kompromissiloojad, mitte tülide tekitajad.

Muidugi, säärane mehhanism on kulukas, aeglane, paindumatugi. Andes aeg-ajalt mõistmatuid tulemusi normatiivides ja direktiivideski. Andes globaalselt valesignaale ühisturu kaitsmisega kolmandate riikide kaupade eest. Need on asjad, millega Euroopa Parlamendi Eesti saadik peab tegelema. Ja ma tahangi tegelda, sest ma olen seda asja Bolognas John Hopkins Universitys õppinud.

Boonusena luban valijatele kahte asja. Esiteks, et ma ei muutu isekaks ja tahaksin oma sissetulekutest teatud osa anda Mari ja Andres Tarandi loodud sihtkapitalile Tartu ülikooli juures.

Teiseks informeerin kõiki huvilisi aegsasti Euroopas kerkivatest teemadest, nende käsitlusviisidest ja minu võimalikest ettepanekutest.

Viimasena mainitute lihvimisel võtan alati kuulda kõiki, kes nõu anda soovivad. Oleksin rahva-, mitte niivõrd partei esindaja.