Eesti ajaloos on Taaveti võidud olnud Vabadussõda ja pääsemine Euroopa Liitu. Iseseisvuse veretu taastamine oli tore, ent kui puudunuks järgmine suur eesmärk Euroopa ja NATO näol, oleksime ehk osanud iseseisvuse taas maha mängida. Või mis tunne tekib erakondadevahelisi nägelemisi ja ärapanemisi jälgides?
Soome ajaloo Taaveti võitu Talvesõjas olen meenutanud käimasolevas valimiskampaaniaski. On kõnekäänd, et Nõukogude Liit küll võitis selle sõja, aga Soome sai tubli teise koha.
Äraseletatult: säilitas iseseisvuse, omariikluse ja demokraatliku korra. Olid liialdused Moskva suunas koogutamisel, kuid üldiselt säilitati väärikus ja terve mõistus. Muide, Moskva poole ei hakanud koogutama niivõrd Paasikivi-aegsed poliitikud, vaid Kekkose ajal esilekerkinud broilerpoliitikud.
Soome eeskuju
Minu eesmärk eelolevatel valimistel on just nimelt Soomet teha, hakata vastu partokraatlikele väärnähtustele meie demokraatia arengus, nagu on koolidirektorite ja maakorraldajate ning muude ärksate maakonnainimeste sundparteistamine, haiglate ja arstide poliitiline juhtimine, Ringhäälingunõukogu põhiseadusvastane tegevus.
Kas teadsite, et järgmisena tahavad parteipoliitikud hakata ülikoole juhtima? Ettepanek kuratooriumide parteiliseks muutmise kohta juba ringleb võimukoridorides.
Ja muidugi, need kinnised nimekirjad!
Miks on partokraatial vaja kinnisi nimekirju? Aga sellepärast, et siis ei tekita kodanikud valijad bossidele ebameeldivaid üllatusi. Mõelgem, mis juhtuks, kui Reformierakonna pooldajad annaksid näiteks Silver Meikarile nii palju isiklikke hääli, et ta tõuseks nimekirjas esikohale? Lahtine nimekiri seda võimaldaks!
Kohe tekiks segadus, sest kellelegi on juba lubatud õhtusöök Brüsselis. Teine teenekas parteisõdur aga piidleb aseesimehe toolikest, kuluhüvitist ja muud kaasnevat. Parteilased jääksid rahva tahte arvestamise korral “omale õigusega kuuluvast” ilma. Ja see pole nende meelest õiglane.