Kübarameister Marge Iilane teab kuningakoja joont

Vastuvõttudel sobib daamidele kokteilikübar. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Ringiga tagasi pärnulanna Marge Iilane julgustab naisi kandma kübarat, peakatet, mis suvel kaitseb päikese ja talvel külma eest, lisab kandjale isikupära ja enesekindlust.

Lahtiseletatult on kübar vormitud põhjaga ja laiema servaga peakate, mis koosneb kübarakroonist ja -servast.

Inglise kuningakoja kübarameistri Rose Cory juures siiani esimese ja ainsana Baltikumist kübaravalmistamise koolituse läbi teinud ja tunnistuse saanud eestlane Marge Iilane kinnitab, et pole inimest, kellele kübar ei sobi.

Näokuju järgi

Rahvusvahelise kübarameistrite klubi HATalk liikmena ning professionaalidele mõeldud kübaraajakirja The Hat Magazine vahendusel teab noor, kuid kindlalt oma erialal edasipürgiv naine maailma moejoont ja -suundumusi.

Kübarapiibli järgi on 82 kübaratüüpi, mis laias laastus jagunevad pilgupüüdjateks, kokteili-, suve- ja viltkübarateks. Põhjamaiselt karges Eestis teatakse ja julgemad kannavadki enamasti tööstuslikke suve- ja viltkübaraid. Neid valides tuleks tähele panna, et ovaalse, kolmnurkse ning südamekujulise näoga võib sobitada kõiki peakatteid, olenemata nende kujust ja vormist.

Ümara näoga naistel tuleks vältida lillepotikujulisi peakatteid, kandilise näo puhul aga kanda kübarat nii, et selle äär jääks veidi kaldu. Pikliku näoga ei lähe kokku kitsad ega kõrged peakatted, küll lisavad nägusust servaga kübarad (vt www.HatBar.eu).

Pilgupüüdjad

Esindus- ja pidulikel üritustel ning isiklikel tähtsündmustel soovitab Marge Iilane täiendada riietust pilgupüüdjaga (inglise keeles fascinator), mis tähendab pisikest huvitavalt kujundatud kübarat.

Koolilõpetajad ja pruudidki leiavad endale peakatete maailmast sobiva täienduse, mis asendab soengut või loori. See asendus võib olla näiteks suurt valget lille meenutav kübar, mis kammi või spetsiaalse kummiga juustesse kinnitub.

Pilgupüüdjat on Eestis kandnud presidendiproua, meenutagem või fotot, millel ta heleda kostüümi juures kandis valget kõrgusesse pürgivat pisikest peakatet. Selline pisikübar jätab kõrvalseisjale mulje, nagu oleks see kandjale pähe liimitud.

Pilgupüüdjast veidi suurem, kuid suvekübarast väiksemat mõõdu kokteilikübar on kaunis glamuurne peakate, mida daamidel sobib kanda vastuvõttudel, kokteilipidudel, kellaviieteel.

Banaanikiud sobib

Maailmas levinud kübara standardsuurus sobitub pähe neile, kelle pea ümbermõõt on 57 sentimeetrit. Sellise peamõõduga on 90 protsenti naisi, kuid kübarameistrid ei lase ennast üldisest keskmisest segada ning vormivad oma klientidele peakatted nende näokuju, juuksevärvi, soove ja kostüümi arvestades.

“Kübaravorm on kübarameistri suurim kulutus, Eestis ei ole ühtegi vormitegijat, vähemalt mina ei ole saanud nõusse ühtegi puutöömeest,” nendib Marge Iilane, kes oma praktilise väärtusega loomingu disainimisel kasutab 33 kübaravormi hulgas 1947. aastal Hollandis valmistatud vormi.

Materjalid tellib Iilane Inglismaalt, sest kui Eestis puuduvad sellise oskusega ametimehed, pole nõudlust kübaramaterjalidegi järele. Enamik kübaratest vormitakse banaanikiust valmistatud ja hõredat linast kangast meenutavast sinamay’st, mida tehakse Filipiinidel, kuid samuti kasutatakse agaavikiududest kootud materjali parasisalit. Naturaalsed materjalid kaitsevad päikese eest, kuid ei taha vihma ega niiskust. Unikaalseid peakatteid aitab daamidel säilitada kilest kübarakaitse, mille nad nagu lõõtsa sellest üle tõmbavad, paelad lõua all kinni köidavad ja kui sadu üle, kokku pakivad.

Oma salong

Pärnus Ülejõel Oja tänavas kübaraid luues unistab Marge Iilane oma salongist, kus tema mõtte- ja näputöö tutvumiseks väljas ja kus soovija võib tellimuse esitada.

“Salongimõtte teostumine võtab veel aega, kuni on vähe inimesi, kes kena kübarat kanda julgevad,” nendib kunagises pedagoogikaülikoolis tööõpetuse eriala lõpetanud ja kübaramaailma sukeldunud Iilane, kes oma teadmisi ja loomerõõmu jagab juba koolitustel.

Mis puutub Inglise kuninganna kübarameistrisse Rose Corysse, siis tema koolituse läbinuna möönab Iilane, et konfidentsiaalsuse nõuet järgides ei kõnelnud ta kuningakojast kuigi palju.

“Küll rääkis Rose, et mida rohkem kübaraid valmistame, seda enam soovime kasutada vaid kõige paremaid ja kvaliteetsemaid materjale,” meenutab Pärnu kübarameister. “Rose ei tahtnud tööstuslikult ja käsitööna valmistatud kübarate vahele mingit võrdusmärki panna, sest üks on Hiinas vorbitud masstoodang ja teine väljaõppinud meistri väga peen käsitöö, mis tihti on ainueksemplar konkreetse inimese tarvis ja mille hindki seetõttu kõrge.”