Silvia Paluoja: Üks ametlik päev lastele. Aga ülejäänud?

Silvia Paluoja. Foto: PP

Jaanikuu algas rahvusvahelise lastekaitsepäevaga. Eesti järgib Ameerika tava, kus järglased seatakse tähelepanu keskpunkti 1. juunil. Lastekaitsepäeva tähistamine algas 1925. aastal Šveitsist ühe üleilmse konverentsi sellekohase otsusega.

Aga meil on ka rahvusvaheline lastepäev, 20. november, märkimaks samal kuupäeval 1959. aastal vastu võetud laste õiguste deklaratsiooni. Hingedekuu sügisudune aeg jääb hiliskevade päikese- ja õiteaja varju, sest ettevõtlike üritused täiendsõnaga “lastekaitsepäev” pääsevad nagu paisu tagant valla.

Kuid nagu tilk tõrva meepotis, kajastasid uudised tegelikkust, vaadates tõele näkku üsna karmi pilguga. Näiteks pöördus MTÜ Lastekaitse Liit riigikogu, valitsuse ja kohalike omavalitsuste poole, et need ei peidaks tõsielu ees jaanalinnuna pead liiva alla ja asuksid otsustavalt leevendama laste vaesust, millega kaasnevad ebavõrdsus ja tõrjutus. Nentides, et kui lapse heaolu on ohus ja perekond ei suuda mis tahes põhjusel ohtu tõrjuda, ei pea tulevast kodanikku aitama mitte üksnes vähese jõuga vabatahtlik lastekaitsja või ülekoormatud sotsiaaltöötaja, vaid riigi teadlik, süsteemne ja tõhusalt toimiv lastekaitsepoliitika ning riigieelarvet koostades peab laps olema prioriteet.