Multš päästab aedniku rohimiskohustusest

Multšiga kaetud lillekast. Foto: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

Multšitud peenra rajamisega on tavalisest rohkem tööd, kuid valmis peenar päästab aedniku tükiks ajaks tüütust rohimiskohustusest. PRO Haljastus OÜ maastikukujundaja Piret Kukk soovitab kasutada multšimist  eelkõige hekkide all ja ilutaimede istutusaladel. Multškatte mõte on hoida sobivat niiskusrežiimi  ja tõkestada umbrohtude kasvu.

Multšpeenra rajamist alustatakse pinna ettevalmistusest. Kui peenar tehakse muru sisse, peab murukamara ära koorima ja asemele tooma puhta, sõelutud, võimalikult umbrohuvaba mulla. Mürgitamist enam ei soovitata – Roundupiga kõrvetatud maa jääb mürgiseks veel pikaks ajaks.

Vältimaks muru sissekasvamist peenrasse, peaks multšpeenrale tegema äärise. Kukk soovitab lihtsa variandina kasutada servatud ja puidukaitsevahendiga immutatud laudu, mis omavahel ühendatakse, ja samast materjalist «jalgade» abil maasse ankurdatakse.

Muru mullapind jäetakse lauaservast kuni kolm sentimeetrit allapoole. Nii jääb niidetava muru kõrgus hiljem peenraservaga samale tasapinnale.

Tihti näeb peenraääristena rohelisest lainelisest plastist ribasid. Kuke ütlust mööda on see küll odav, kuid üsna inetu lahendus.

Ühe kvaliteetse servamaterjalina soovitas Kukk lainelise joonega peenarde puhul kasutada pigem spetsiaalset painduvat profiplastriba Valley View, mille ülemise osa moodustab märkamatuks jääv peenike must plasttoru.

Peenraserv valmis, tuleb kaaluda, kas kasutada multškangast või mitte. Vähemalt neli-viis aastat säiliv pehme multškangas laseb hästi läbi õhku ja vett, kuid takistab juurevõsunditega paljunevate taimede kasvu.

Kangaga või ilma

Kangaga võib pinna katta, kui peenrasse plaanitakse istutada kõrreliste puhmaid, väiksemaid okaspuid (madalad ja roomavad kadakad, püramiidsed vormid), põõsasmaranaid, roose, lavendleid ja teisi taimi, mille maapealne osa, sõltumata kanga olemasolust, vabalt kasvada saab.

Kui taimele kangasse tehtud istutusauk siiski ajapikku väikseks jääb, saab ava ettevaatlikult laiemaks lõigata.

Multškangas ei sobi nende püsilillede puhul, mis paljunevad maa-aluste risoomidega. Samal ajal võib kangast kasutada siis liiga hoogsa laienemise pidurdamiseks. Kanga all ei saa uusi võsundeid eriti kasvatada vaarikadki.

Maasikate vahel soovitab Kukk kasutada ainult multškangast, sellele koorepuru või kerg­kruusa lisada pole tarvis, pigem saab männikoor mõnusaks pesitsuspaigaks kahjuritele.

Samal põhjusel ei soovitata koorepuru panna viljapuude ja -põõsaste alla, kuhu võiks jätta pigem puhta mulla või visata veidi muruniidet.

Multškanga servad kinnitatakse klambripüstoliga peenra puitäärise külge või surutakse mulda kolme  millimeetri jämedusest ja 25 sentimeetri pikkusest traadist painutatud kandilise u-tähe kujuliste kinnitajate abil.

Kanga serv peab olema vertikaalselt alla keeratud, et seda näha ei jääks.

Lihtsama variandina võib kanga asemel kasutada mitmekordselt pinnasele laotatud ajalehti, mis umbes aastaga siiski kõdunevad.

Kangas paigas, lõigatakse sinna istutusaugud, taimed pannakse mulda ja peenar kaetakse umbes viie sentimeetri paksuse multšikihiga. Kui kanga panekust loobuda, peab multši paksus olema kümme sentimeetrit.

Kivid ja koorepuru

Odavaimad ja seetõttu laialt kasutatavad multšimaterjalid on männikoorepuru ja kergkruus, mis paraku kõikjale ei sobi.

Koorepuru tolmab ja lendub kergesti, kiire kõdunemise tõttu tuleb seda sageli uuendada. Samuti võib lagunev männikoor mullast võtta ära toitained alles noorte ja nõrkade kultuurtaimede eest.

«Männikoor kõlbab siis, kui hekis või istutusalal peagi taimed pinna katavad ja multši väga näha ei ole,» selgitas maastikukujundaja Piret Kukk. «Dekoratiivpeenardes ta väga ilus ei jää.»

Kallim materjal on praktiliselt hooldusvaba graniitkillustik või looduslikud kivikesed. Kõige kallimate variantidena nimetas Kukk kõikvõimalikes toonides dekoratiivkivikesi.

Täiesti tasuta võib multšiks koguda pisikesi männikäbisid.

Päris hooldusvabaks ei muuda peenart aga ükski multš, sest pinnale kandub ikka liiva- ja mullaosakesi ning umbrohuseemneid, mis seal rõõmuga juurduvad. Rohimistööd on aga siiski kordades vähem kui tavapeenra puhul.

Multšpeenart väetatakse üldjuhul vedelväetistega kastes.