Kommentaar: Türgi euroopalik araabia kevad

Türgi peaminister kohtub meeleavalduste korraldajatega. Foto: Reuters

Põhimõtteliselt tuli selleks pauguks valmis olla sellest hetkest peale, kui Londonil ja Pariisil õnnestus Türgi valitsus nii kaugele viia, et ta muutis oma piiriäärse ala Süüria mässuliste tugialaks, mida tsementeeriti kohale toimetatud USA rakettidega. Vastukaaluks sõlmiti kokkulepe kurdidega sissisõja lõppemiseks, nii et relvis kurdid asusid ümber Iraaki. Türgi valitsusel õnnestus end niiviisi näidata ühtlasi piirkonnas rahutegijana.

Määravaks jäi siiski jätkuv Süüria konflikt, milles Türgil on selgelt käsutäitja roll. Oli vaid aja küsimus, mil päevast päeva naabri suhtes tehtav jõupoliitika ja vägivald läheb käiku kodustes toimetamistes. Paraku just nii läks: ilmsele kodanikuallumatusele vastati kohe täie rauaga. Enda arvates targemini kui äsja Rootsis, kus politsei lihtsalt lasi jõugul märatseda – jõuka riigi maksumaksjad on varemgi niisugused asjad kinni maksnud. Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan püüdis olla teist masti mees ja pole juhus, et oma esimeses märatsemistejärgses kõnes luges ta üles kõik põletatud autod, rüüstatud kohvikud ja viga saanud juhuslikud asjaosalised. Kinni nabitud tuhandepealisest seltskonnast hakati välja sõeluma konkreetseid süüdlasi ...

Paraku ei jõutud sellega kuhugi, sest sotsiaalvõrgustikud ja eeskätt Twitter (mille Erdogan kuulutas ”kõige kohutavamaks ohuks inimkonnale“) tõid järgmisel päeval tuhanded mõjukale marsile üle Bosporuse silla ja uutele märatsemistele. Kui algselt oli väljaastumiste põhjuseks 2011. aastal langetatud otsus taastada Taksimi väljak ja selle kõrval olev Gezi park säärasena, nagu ta oli 1920ndateni (täpsemalt taastada toonased sultani kasarmud, kuid sisustada neis kaubanduskeskus), mille vastu mitmesugused grupid protestisid istumisstreigiga, ilmnes järsku, et aastatega on kujunenud autoritaarsele islamistlikule valitsusele väga palju vastaseid.