/nginx/o/2019/01/10/11706089t1h085c.jpg)
/nginx/o/2008/08/31/69967t1hca26.jpg)
Mai algul korraldatud mõttetalgud on saavutanud oma eesmärgi, kui neis osalenud inimesed ei rahuldu ühekordse osalemisega, vaid hoiavad edaspidigi tähelepanu all, kas läbiräägitud ideedest midagi sünnib, ja kordavad igal võimalusel oma ideed.
Tõnis Lukas: Laste hääl valimistele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seepärast on mul hea meel, et mõttetalgutel leidis kõlapinda lapsevanematele oma laste esindajatena lisahäälte andmine valimistel. Kuna olen seda mõtet eelnevatel aastatel tutvustanud nii televisioonis, trükiajakirjanduses kui oma kodulehel, olen vastutav idee kasuks rääkivate argumentide eest.
Lapsevanematele lisahääled
Lastega perede osa suurendamine ühiskondlike otsuste mõjutamiseks on kõige loomulikum laste enda kaudu. Seepärast teengi ettepaneku anda igale lapsele hääl valimistel. Loomulikult esindaksid alaealisi valimiskasti juures nende vanemad, sest paarikuune ju jaoskonda ei kõnni, kuid oma vajadused tuleviku kujundamisel kaasa rääkida on temalgi. Mõista tuleks neid ikkagi laste häältena.
Miks seda tarvis on? Selline samm kehtestaks lõpuks täieliku ühetaolisuse põhimõtte: kodanik ja hääl. Tegelikult viidakski selle idee rakendumisel valijaskond proportsionaalseks kodanikkonnaga. Seega kehtestataks valimistel osalemise ühetaolisuse põhimõte tegelikkuses. See on loomulik, kui jätta kõrvale ajaloos kujunenud eelarvamused.
Seni on tsiviliseeritud ühiskond ületanud traditsioonist tulenevaid eelarvamusi samm-sammult. Ei ole sugugi kauge minevik, mil hääleõiguslikuks loeti vaid neid, kel oli varandus hinge taga. Seejärel laienes hääleõigus kõigile täisealistele meestele ja alles tükk aega hiljem kõigile täisealistele naistele. Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et peaksime kaaluma lastele hääleõiguse andmist.
Lastega peredele tuleb anda poliitiliste otsuste kujundamisel senisest suurem roll. Praegu saab vanapaar osaleda valimistel 100 protsenti, noorest kolme lapsega perest aga vaid kaks.
Selline valimissüsteemi uuendamine sobib just arvuliselt väiksele rahvale, kellele lastega perede osa suurendamine otsuste langetamisel on eluline vajadus ja lasterikka tuleviku eeldus. See ei kasvata laste arvu, aga aitab kindlasti muuta ühiskonda lastest hoolivamaks.
Rahvas võib ennast toekana tunda vaid siis, kui tema saatust kujundavad need, kes iseäranis tulevikule mõtlevad - lapsevanemad.
Just lastega perede osalemine ühiskondlike otsuste kujundamisel kindlustab, et neis peetakse silmas laste kasvutingimusi, hariduskorralduse taset, võõrtööjõu juurdevoolu ja liigse laenukoormusega kaasnevaid ohte.
Kui me ei anna valimisõigust kõigile inimestele, viib see ühiskonna vananemise puhul olukorrani, kus enamik valijaid on eakad. Lõpuks võib Eesti ühiskonda iseloomustada omamoodi gerontokraatia sünd.
Ei meie ega teisedki rahvad siin vananevas Euroopas pruugi niimoodi kauaks arenguhoogu säilitada. Kaduma võib minna tunnetus, et praegu tehtud otsused mõjutavad ilmtingimata järgmisi põlvkondi. See ei olegi nii uskumatu, kui kujutada ette, et paarikümne aasta pärast on senise süsteemi jätkudes enamik siinseid valijaid üle 50 aasta vanad. See omakorda toob kaasa poliitiliste strateegiate lühiajalisuse ja võib tähendada eelarveliste otsuste tegemist tulevaste põlvede arvelt.
Oleme demograafilise kuristiku serval, kus tavaliste vahenditega midagi ei saavuta. Uuenduse rakendamisel kasutame ära ühiskonna sisemised ressursid, ilma et hakkaksime kedagi diskrimineerima. Need ligi 300 000 lisahäält mõjutavad oluliselt nii valimistulemusi kui sellest tulenevalt muidugi poliitikute käitumist, sest alaealiste vanemad on selgelt välja kujunenud eelistustega valijad. Neid ei osta ära 500 ega 700 krooniga, neile läheb korda just ühiskonna pikem arengusuund.
Lastele hääleõiguse andmine tähendaks küll vajadust muuta põhiseaduse sätet, kuid ikka selleks, et järgida põhiseaduse mõtet. Vähemalt seni, kuni selleks on eesmärk tagada eesti rahva ja kultuuri kestmine üle aegade.
Lisandub pedagoogiline moment. Lapse eest valima minnes on emal või isal põhjust mõelda, kuidas hääletaks nende laps. Teismelistega oleks ilus seda isegi tõsiselt arutada. Mis võiks olla demokraatia koolina lastele veel õpetlikum?
Eesti vajabki uut suurt ideed, mis mõjutab oluliselt meie ühiskonna arengut tulevikus ja on kogu vananevale Euroopale eeskujuks.
Eeskujuks konstruktiivsus
Haridusküsimusi arutati mõttetalgutel samuti väga konstruktiivselt. Kui tihti on tunne, et laste arvu vähenemisest ja õpilastele võrdsete võimaluste pakkumise vajadusest tingitud koolivõrgu ümberkorraldusele lähenetakse erakonnapoliitiliselt ja hüsteeriliselt, siis mõttetalgulised olid sellisest vaimuvaesusest vabad. Ei kirutud valitsust, vaid arutati, mida teha, et lapsed koolis, just kohalikus koolis käiksid. Kogukondade põhiküsimus oli, kuidas oma kooli senisest paremaks muuta ja teha ta ümbruskonna peredele atraktiivseks, nii et kool alles jääks. Kui lastel on koolis hea, jäävad pered truuks just oma koolile ega ole karta kadu.