Pommigrupp koristas punakotkaste praaki

Pomm kasti, mulda – ja molekulideks. Foto: Ants Liigus

Ei ole teada, mis mõlkus selle punalenduri peas, kes teise maailmasõja päevil pommi Tahkuranna valda merepiirile puistas, ent seal, ehitusjärgus golfiväljakul see nüüd ühe veesilma kaldal lebas.

Sajakilone, 40-liitrisest õlleankrust pisut väiksem jurakas, roostes ja deformeerunud, kuid endiselt surmavalt ohtlik. Liikumatu tapja sees ikka veel sütiku märguannet ootav poolsada kilo lõhkeainet võinuks sakilised, nõelteravate servadega liha rebestavad killud paisata enam kui 1000 meetri raadiuses laiali.

“See tuli ise vastu,” muigas esmaspäeval golfiväljakul kopaga maapinda kujundades pommi otsa sattunud Veiko Raba. Esiti ei saanudki ta ekskavaatoriaknast välja vaadates sotti, mis asi sealt liiva seest paistab, on see kivi, puuront või mis. Kui aga juba silinder paistma hakkas, oli asi tahe. “No kui pole siiamaani pauku teinud, ei tee nüüd kah,” ei tekkinud Rabal enda kinnitust mööda esialgu mingit hirmu. Hiljem küll tungisid pähe mõtted, mis kõik oleks võinud juhtuda.