Esmaspäeval Pärnu rannast ümber Eesti jooksu alustanud Kristjan Puusild on esimese nädalaga kogenud võhivõõraste inimeste külalislahkust ja nautinud kauneid looduspilte nii vihmas kui päikeses.
Jooksumees Kristjan Puusild jätab täna Pärnumaaga hüvasti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile keskpäeval kohtas lehemees pikamaajooksjat ja teda saatvat filmimehest sõpra Martin Ruusi Nigula looduskaitseala keskuses.
"Pärnumaal on jäänud veel viimased kilomeetrid läbida, juba homme õhtul on mul jalge all Viljandimaa teed," rääkis 28aastane Puusild. "Et olen sündinud Mulgimaal, jooksen praeguselt kodumaalt sünnimaale. Kolm viimast päeva on vihma kallanud, ja mulle see meeldib, tunduvalt ebamugavam on joosta lõõskava päikese all. "
Kristjan oskab vihma nautida
Kolmapäeval Häädemeestelt startides sai jooksumees kaela esimese suurema vihma.
"Sadas päris korralikult, kuid mind aitas taganttuul," meenutas Puusild. "Sain keskenduda vaid jooksmisele ja kiirus kasvas iseenesest. Enne lõppu sain korra ka tõsisemalt ilma võlusid tunda, kui üks auto mu niigi läbimärjad riided veel ühe lainega üle käis. Jooksin 14 kilomeetrit 75 minutiga ja tunne oli tõesti mõnus."
Pärast jooksu nautisid Puusild ja teda saatev tiim Häädemeeste kooli sauna, sõid matkaautos kõhud täis, imetlesid Lepanina hotelli juures tormise mere lainemöllu.
"Vihm on ilus, sest temas on voolu ja rütmi," mõtiskles Puusild. "Kui vihma sajab, siis maailm vaikib ja kuulab teda. Krabinat katusel, sulpsatusi poriloigus."
Neljapäeval, kui Puusilla meeskond ühe kena talu lähedal hommikueinet valmistas, tuli kõigepealt võõraid uudistama koer ja seejärel astus ligi taluperemees, kes kutsus rändurid tuppa.
Ahjukana ja võilillemorss
"Ajasime veidi juttu ja siis selgus, et meid ootab ees nii mõndagi põnevat," alustas Puusild mälestusväärse päeva kirjeldust. "Vallimäe talu külalislahkest pererahvast kiirgas juba esimestest hetkedest head energiat. Et vihma sadas, polnud taluinimestel palju töid teha ja me võisime mõnusalt juttu puhuda. Saime palju teada talukoha ajaloost ja erilisest jõest, mis hobuserauana maja enda haardesse võtab."
Lõunaks valmistas perenaine maitsva ahjukana ja kostitas külalisi võilillemorsiga.
"Nii head morssi pole ma veel kunagi saanud," polnud Puusild kiitusega kitsi.
Õhtune jooks on pikem
Küsimusele, milline näeb välja jooksumehe päevaplaan, kostis Puusild, et hommikuti sörgib ta reeglina lühema otsa ja õhtul võtab ette pikema teekonna.
Kell kaheksa on äratus ja seejärel stardib ta viie kilomeetri pikkusele jooksule, mis kestab umbes pool tundi.
Pärast jooksu teeb Puusild veidi venitusharjutusi, sööb moosiga putru ja mõne võileiva. Seejärel on aeg tutvuda lähema ümbruse vaatamisväärsustega, vastata kirjadele ja korrastada videomaterjale. Õhtused, kuni 20kilomeetrised jooksud algavad kell 17.
"Lõunaks valmistame endale tugeva eine ja teine korralik söömine on õhtul pärast pikka jooksu," rääkis Puusild. "Sööme kas kartulit, riisi või pastat, millele lisame erinevaid kastmeid, salateid ja liha või kala. Kohvist ja õllest pole ma kunagi lugu pidanud, kuid väike klaas head koduveini maitsva roa juurde sobib suurepäraselt."
Kaks kuud kestva jooksuga saab põhjalikumalt tutvuda veebilehel elujooks.net.