/nginx/o/2009/06/05/190383t1h4d01.jpg)
Esimene Alexanderi tehnika tund on kui sukeldumine tundmatusse vette: tean vaid, et tegu on ühega eneseabimeetoditest. Esimese tunni ja pikema vestluse järel õpetaja Karin Hallinguga hooman, et selle tehnika abil saab muuta oma kehakasutust ning teha suurpuhastuse oma fikseerunud hoiakutes ja mõttestampides.
Alexanderi tehnika alus on põhimõte, et iga inimene funktsioneerib tervikuna ja saavutamaks paranemisele viivat muutust, peab inimene õppima pidevalt vältima tahtmatuid, tarbetuid ja kahjulikke harjumusi (nagu liialt kiire stiimulitele/ärritustele reageerimine, lihaste-liigeste liigne pinguldamine ning tegutsemine pinge ja pingutusega).
Kuna need harjumused korduvad meie elus iga päev ja muutuvad seetõttu ebateadlikuks, on osa Alexanderi tehnika õppimise ja rakendamise protsessist teadlikuks saamine sellest, mida tegelikult teeme, selgitab Hallingu.
Ja lisab: "Alexanderi tehnikat õpitakse tunnis, seepärast ei ole meil patsiente, vaid on õpetajad ja õpilased. See ei ole nagu massaaž, kus massöör teeb inimese eest töö ära. Lühidalt öeldes: meie anname edasi oskusi, kuidas saada endaga hakkama ja elada nii, et vaevused ei tuleks tagasi."
Enne kõrvalepõiget meetodi ajalukku märgib Hallingu, et see tehnika ei püüa otseselt ravida ühtegi haigust, kuid õppides muutma oma tervist kahjustavaid harjumusi, võib tervis paraneda.
Häälekaotus viis avastuseni
Alexanderi tehnika sai oma nime 19. sajandi lõpus tegutsenud Austraalia näitlejalt Frederick Matthias Alexanderilt. Oma karjääri tipus kaotas Alexander ootamatult hääle.
Arstid ei osanud teda aidata ja nii hakkas mees oma keha uurima. Varsti avastas ta, et hääle kadumise põhjustasid valed kehaasendid ja ülepinge kogu kehas.
Kümne aasta jooksul töötas Alexander välja tehnika, mille abil on võimalik taastada loomulikku kehakasutust. Ta asus kohe teisi õpetama ja tegi koostööd arstidega.
Alexander avastas, et keha ja mõtlemist ei saa teineteisest eraldada. Sellest lähtuvalt on kõik haigused, nii füüsilised kui vaimsed, seotud vale kehakasutuse ja ülepingetega - nii vaimsete kui füüsilistega. Pinges kehas elab väsinud vaim ja vastupidi.
Tund algab istuma õppimisega
Pärnu hotelli massaažikabinetis, kus Hallingu Pärnus tundi annab, palub ta mul istuda toolile nii, nagu ma seda tavaliselt teen. Tunnetan, et õpetaja jälgib mind. Ruumis on piinlik vaikus, aeg-ajalt nagu silitab Hallingu mu õlga, kaela, õrnalt libiseb käsi üle selja. Siis hakkab rääkima, miks peab istudes toetama jalad tallaga vastu maad, miks peab toetuma istmikuluudele, miks ei ole hea lasta peal kuklasse vajuda.
"Kui Alexander pärast häälekaotust oma kehahoidu ja -kasutust peeglist uuris, märkas ta, et tal on komme viia pea kuklasse. Selle tagajärjel kaelalihased lühenesid ja kogu keha läks tasakaalust välja, rind liikus ette, kael pingestus, selg muutus nõgusaks ja ta ahmis õhku läbi suu," jätkab Hallingu Alexanderi avastuse selgitamist. "Siis jõudiski Alexander järeldusele, et pea, kaela ja selja omavaheline suhe mõjutab suuresti inimese funktsioneerimist tervikuna."
Istun edasi ega tee midagi. Hallingu jutustab: "Ta avastas, et oma keha saab juhtida mõtte abil, ning töötas välja mõttelised suunad. Kui ta mõtles: "Jätan kaela vabaks, viin pea ette ja üles, selg pikeneb ja laieneb," pingeid polnud."
Õpetaja räägib, et kui Alexander proovis uut kehakasutust näideldes, tulid vanad harjumused tagasi ning ta avastas põhitakistuse: ta on liialt kinni eesmärgis lavale pääseda. Alles siis, kui ta hakkas tööle oma reaktsiooniga, oli ta võimeline tegema õige kehakasutusega ükskõik mida.
"Enda peatamist ehk mittereageerimist kohe mingile stiimulile nimetas ta inhibitsiooniks," teeb õpetaja jutus pausi, palub mul enne püsti tõusmist kuuldule mõelda, inhibeerida oma tahtmist püsti tõusta ning anda endale Alexanderi väljatöötatud käsklused.
Esialgu on pisut kummaline, et ma pean õppima, kuidas istuda.
Hallingu selgitab, et paljusid asju teeme automaatselt ning halb kehakasutus on sisestunud lihasmustrisse, kus ta tasapisi areneb takistuseks. Selle tulemus on näiteks seljavalud.
Aga Alexanderi tehnika abil võib inimene muuta kogu oma kehakasutust, kui ta õpib end igapäevaelus jälgima.
Teiseks tutvustab õpetaja esimeses tunnis pikaliasendit, mida kodus soovitab teha põrandal selili lamades, jalad põlvest kõverdatud, tallad maas. Ta sätib mulle pea alla mõne raamatu, et pea ei läheks kuklasse, ja uurib mind põhjalikult, aeg-ajalt mu üht või teist kätt õrnalt liigutades.
Selles asendis aitab Hallingu sõnade kohaselt Maa külgetõmbejõud kaelal vabaks jääda ning selg saab tagasi minna oma algmõõtmetesse. Sellises asendis soovitab ta olla paarkümmend minutit iga päev.
Esimesest tunnist saan selgeks, et kui tahta leevendust oma hädadele, tuleb Alexanderi tehnikasse põhjalikult süüvida.
Läbi enda kogemuse
Hallingu jõudis Eestis aastast 2000 õpetatava eneseabimeetodini isikliku kogemuse kaudu, otsides leevendust oma terviseprobleemidele. "1999. aasta sügisel valmistusin lõpetama Eesti muusikaakadeemiat. Harjutamiskoormus oli väga suur ja ühel hetkel ei saanud ma enam klaverit mängida. Käed, õlad ja kael hakkasid valutama. Otsisin aasta otsa abi arstidelt, võtsin eri massaaže, käisin nõelravis ja neelasin ravimeid. Paraku ei osatud mulle isegi diagnoosi panna," jutustab ta.
Hallingu räägib, et tema õnneks hakkas 2000. aasta sügisest muusikaakadeemias Alexanderi tehnikat õpetama Maret Mursa Tormis, kes on Eestis esimene Alexanderi tehnika õpetaja. Hallingu alustas kohe tema tundide külastamist ja tulemust oli varsti märgata: lihaste ülepinge kaelas, õlgades, kätes ja ülejäänud kehas vähenes.
"Aasta pärast alustasin tasapisi klaverimänguga ning 2004. aasta mai alguses sooritasin oma viimase klaverieksami. Kuna Alexanderi tehnika oli mind palju aidanud ja toona oli Eestis ainult üks selle õpetaja, otsustasin sama aasta sügisel minna õppima Essex Alexander Schooli Londoni lähedal," räägib ta.
Samuti võttis Hallingu samast sügisest lisakursusi Constructive Teaching Centre's Londonis, kus ta tutvus oma elukaaslase, sama tehnika õpetaja Conrad Browniga, kelle Eestisse kaasa tõi.