Kommentaar: Egiptuse riigipöörde anatoomia

Opositsioon kardab Egiptuses diktatuuri teket. Foto: Reuters

Tagantjärele hinnates oli riigipööramine Egiptuses hästi kavandatud ja loogiliselt läbi viidud, ent loodetud tulemust pole – uus ajutine valitsus oli veel eilegi loomata, veri voolab ja vastupanu riigipöörajatele käib kogu riigi ulatuses. Seda pühapäevast (7.07) alates välisturismi keskustes Sharm el-Sheikhis ja Hurghadas. Oli see muslimivendade võim, mis oli, ent turistide julgeolek oli tagatud. Oma kodanike ja vastasrinnagi oma, sest riigipöördejärgse esimese nädalaga on tapetud üle saja inimese ehk kaks korda rohkem kui muslimivendade aastase võimuloleku jooksul.

Ainuüksi nende arvude mainimine annab õiguse küsida – kas riigipöörde organiseerijad, eeskätt noorteorganisatsiooni Tamarrud liikmed, kelle tegevust, sealhulgas kurikuulsat 22 miljoni allkirja kogumist mitmed lääne juhtivad telekanalid igati propageerisid, just säärast tulemust tahtsidki. Seda enam, et Egiptus pole esimene Lähis- ja Kesk-Ida riik, mis on kohalike, revolutsioonist kilkavate aktivistide avantüüride ja provokatsioonide abil viimastel aastatel lootusetult ja aastaiks segi pööratud – Tuneesia, Liibüa, Jeemen, Süüria, nüüd siis Egiptuski.

Oma osa juhtunus on neil lääne valitsustel, kes aastakümneid toetasid sõjalisi režiime ega suutnud/tahtnud ette näha, et neid asendavad just muslimivennad. Paraku läks veel nii, et USA ja Euroopa Liit olid kiirelt valmis toetama kõiki, kes on muslimivendade vastu. Seda kuni tingimusteta toetamiseni – võib väita, et Egiptuses korrati viimase kümne päeva jooksul lääne senist Süüria poliitikat, ehk Bashar al-Assadi vastu on kõik head, kaasa arvatud tapetu vaenlase sisikonda telekaamerate ees söövad alqaedalased (kes ju korraldasidki kaksiktornide purustamise New Yorgis 2001. aastal).