Kommentaar: Rahvatarkusega relvastatud

Silvia Paluoja. Foto: PP

Võitluses Sus scrofa’ga (metssiga ladina keeles) kasutada olevate rahvatarkuste varu on mitmekesine. Viimasena võtsime kuulda metsataguse memme soovituse lõhnastada kartulimaale üles sätitud ja kilisevate-kolisevate ehetega kaunistatud kaltsukubusid kolmekordsega. Lõhnaveega, mille haisu peale soovimatud öised külalised kärssa kirtsutavad ja tuldud teed tagasi tõmbuvad.

Maakodu tarvis Pärnu südalinnas esimest korda troinoi ostmine vajas eneseületamist, sest sama jooki tarvitab seespidiselt teatud kontingent ja müüjal ei tarvitse selle vedeliku küsimine muu otstarbega seondudagi. Nüüd on sellest kujunenud harjumus, sest kolmekordset kulub palju, et põllulapikesel hais kaugele leviks ja kauem püsiks.

Rahvatarkusele tuginevate erivahendite hulgas on teisigi, näiteks tuleks igal õhtul põlluveer täis riputada beebi kaka- ja pissihaisulisi pamperseid. Hea tõrjevahend olevat väljakäigu kandmine põlluveertesse või põlluääri pidi pissil käimine või igal õhtul päevaga hästi läbihigistatud särgi riputamine ruigajate teele. Kas nende meetmete rakendamisel nina veel lillelõhna tunneb ja milline on naabrite taluvuse piir, on iseküsimus.