Oleme päri, et olles eurooplane, on ehk tänases ühiskonnas veelgi olulisem teada oma juuri, tunda end osakesena maarahvast, olla pärija.
Pärnu Kesklinna Lasteaias lastakse pärida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu Kesklinna lasteaias ei öelda lastele, et ära nõnda palju päri. Teadmishimu ja mängulust viisid koolieelikud ja õpetajate tantsurühma Balticale.
Meie lasteaias väärtustatakse pärimuskultuuri ning rahvakalender on õppe- ja kasvatustöö alus. Jutud, regilaulud, pillipalad ning folkloorsed laulumängud kuuluvad ka igapäevase muusikategevuse juurde. Ikka täiskasvanu eeskujul ja koos tehes.
Aga pärimusratas sai õige hoo alles tunamullu, kui meile tuli rühmaõpetajaks tööle rahvuskultuuri seltsi Kirmas esinaine ja tantsuõpetaja Ülle Jaeger. Lasteaia usinad ja lustilised naised nägid selles võimalust ja üle-eelmise aasta 4. oktoobril toimus esimene tantsuproov. Ikka tasa ja targu.
Esimene ülesastumine sai teoks traditsioonilisel 5–6aastaste laste rahvuslikus stiilis jõulupeol. Lapsed nautisid mänge ja tantsisid innustunult kaasa ning õpetajate õhingi kasvas. Lehekuisel talgupäeval keerutasime juba murul Aivo Sildoja pilli järgi.
Mullu sügisel alustasime planeeritult laste folklooriringi tegevust. Soovijaid oli oodatust rohkem ning programmgi kujunes mitmekesisemaks. Saabuv pärandiaasta andis hulljulge mõtte – üritaks pääseda Balticale. Esialgu heietasime mõtet Üllega salajas, aeg tiksus uue aasta poole ... Ja siis ütlesime selle välja – meie läheme proovime. Öeldud-tehtud. Punusime oma esimese pärimusliku pesa 9. veebruaril toimunud Pärnu piirkondlikul eelfestivalil. Järgnes ootus, lootus ja ärevus. Siis ... õpetajatele ja pool aastat tegutsenud lasterühmale anti pääs Balticale! Milline üllatus, rõõm ja rahulolu!
Kellel huvi, saab meiega augustis veel paaril korral Pärnus tantsida ja mängida. Need julgelt pärinud ja pärimusega pärjatud lapsed alustavad sügisel kooliteed. Meile, täiskasvanutele, jääb tänutunne. Tänu selle eest, et lapsed mängivad ja tantsivad omal algatusel, igapäevategevuses. Rõõm sellest, et meid on märgatud.
Pange siinkohal silmad kinni ja kujutage vaimusilmas ette kuueaastast tüdrukut, kelle eeslaulmisel kõnnib pere, mitu põlvkonda, koduse jaanilõkke ümber ja laulab regilaule.