33 aastat tagasi üürgasime: ”Kanarbik ja põdrakanep, põdrakanep, kanarbik – üks on lüüühike kui suvi, teine nagu sügis pikk ...“, kui sõitsime pärast mõne teise EÜE rühma külastamist tagasi oma majakestesse, et järgmisel hommikul taas kerkiva Kärdla lasteaia müüri laduma hakata.
Praegu, nagu aastakümneid varem, on metsaääred, kraavikaldad ja põlluveered õitsvast põdrakanepist fuksiaroosad. Ilmselt sellepärast meenus mulle just see laul, mitte rohked EÜE ropud laulukesed, kui sõitsin mööda pisikest ja armsat Hiiumaad, kus nii mõnigi koht kõneles oma lugu, mida teised saarel liikujad ei mõistnud.