Sel suvel, nii nagu varasematelgi, on toimunud mereõnnetusi, osa neist on seotud alkoholi tarvitamisega. Millegipärast on üsna laialt levinud arusaam, et vee peale mineku loomulikuks osaks on alkoholi eelnev või siis kaasnev tarvitamine. Võib oletada, et sellist suhtumist võib soodustada asjaolu, et seadus ju lubab teatud koguses alkoholi merel tarbida: väikelaevajuhil võib ühes liitris väljahingatavas õhus olla näit kuni 0,4 milligrammi. See on küll lubatud, kuid seda piiri on raske tunnetada.
Usun, et meresõit saab meeleolukas olla ka ilma alkoholijoobeta. Kõik inimesed, kes hoolivad endast ja oma lähedastest, peaksid suutma hoiduda alkoholi tarvitamisest nii veesõidu eel kui ka selle ajal. See soovitus kehtib eelkõige väikelaevajuhtidele, aga ka meeskonnaliikmetele ja kaasreisijatele, sest õnnetuse puhul suudavad kained inimesed käituda adekvaatsemalt kui joobes isikud.
Kui siiski mingil põhjusel õnnetus juhtub, satuvad inimesed üsna sageli aluse pardalt vette, kus kaasneb uppumise oht, seda enam, kui ei kasutata päästevesti. Alkohol teatavasti suurendab uppumisriski ja võib juhtuda, et sellises olukorras inimene kaotab elu. Korduvalt on meedia vahendusel kirjutatud ja kõneldud, et alkohol ja uppumine on omavahel tihedalt seotud. Mitte et inimene alkohoolse joogi sisse upuks, vaid seda manustanuna on uppumise tõenäosus suurem. Paljud inimesed kipuvad arvama, et nad on head ujujad ja tarbitud alkohol nende ujumisoskust ei mõjuta. See on ilmselge oma võimete ülehindamine ja organismi muutunud seisundiga mittearvestamine.
Ujumine nõuab samamoodi koordinatsiooni kui maal liikumine, kuid seoses alkoholi tarbimisega on koordinatsioon häiritud. Vees olles kaob ära rütm hingamise ja liigutuste vahel ning võib juhtuda, et väljahingamise asemel hingatakse hoopis sisse. Kui merel ujuvalusel viibiv isik arvab, et ta nagunii ujuma ei lähe, piisab sellest, kui ta komistab või juhtub muu õnnetus ning ta satub tahtmatult vette. Ning ongi õnnetus käes.
Tuginedes erinevatele materjalidele, toon välja, et uppumise riskifaktoriteks peetakse alkoholijoovet (45% juhtumitest), alajahtumist, krambisündroomi (epilepsia), veesporti (traumatism), laste järelevalveta jätmist, ravimeid, ujumisoskuse puudumist. Selle loetelule võib veel lisada päästevesti puudumise.
Pärnu haigla erakorralise meditsiiniabi teenistuse juhatajal Marit Õun selgitab, et uppumine on lämbumine vedelikkeskkonnas ja uppumised jagunevad peamiselt kaheks.
Ühel juhul sattub vesi ootamatult inimesel hingamisteedesse, organismi kaitserefleks aga sulgeb automaatselt hingamisteed ja inimene lämbub. Tihti võib vee sattumine hingamisteedesse olla põhjustatud just alkoholist ja sellest, et selle tulemusena on hingamise ja vees liigutuste rütm läinud sassi ning vesi sattunud hingamisteedesse.
Teisel juhul inimene hakkab hirmust või paanikast rabelema ja sellega muutub tema hingamine ebaökonoomseks. Vesi tungib hingamisteedesse ja kopsualveoolidesse ning inimene vajub vee alla.
Merel ja veekogudel ükskõik millist tegevust harrastades, tehke seda kaine peaga. Kindlasti soovitan kanda meresõidul päästevesti, sest õnnetusse sattudes võib see olla elupäästjaks.