Päev prügikoristajana Pärnu plaažil

Meie tillukese koristustiimi suured abilised – prügipress ja MTZ30.

FOTO: Ardi Truija

Millist salaelu elab külastajate kõrghooajal Pärnu rand? Alustasin oma seekordset rannahooaega prügikoristajana ja sain teada.

Pärnumaalt pärit piigana võtan igal suvel aega ka suvepealinna plaažil peesitamiseks. Nii ka nüüd. Jõudnud nädalavahetuseks Pärnusse, viskan pilgu kohalikku ajalehte ja saan muuhulgas teada, et Pärnu rand on hädas prügistajatega. „Jeerum! Kas turistide hordid hakkavad pisikesel suvepealinnal üle pea kasvama?“ mõtlen hirmuga ja otsustan järgmisele päevale planeeritud rannal pikutamist alustada plaaži päästeoperatsiooniga.

Mõeldud, tehtud! Võtan ühendust randa koristava firmaga Kesklinna Pargid OÜ ja pakun, suureks üllatuseks neile, end vabatahtlikuna randa koristama.

Minu selle suve esimene päev Pärnu rannal algab pühapäeva hommikul kell 5. Sunseti juures pistetakse mulle pihku paar töökindaid ja 150liitrine prügikott. Kümme usinat plaažipäästjat, mina ühena nende hulgas, valgub mööda randa laiali.

Hommikuvõimlemist alga!

„Oh sa saadana sitikas! Siin on öösel küll mingi suuremat sorti pomm plahvatanud!“ ahmin õhku, kui pilk üle koiduvalguses küütleva ranna libiseb. Kõik kohad on täis plasttopsikuid, tetrapakke, kiirsöögikarpe, erinevaid paberi- ja kilekotinutsakuid. Liival vedeleb jäätise- ja kommipabereid, suitsupakke, erinevas koloriidis kokteilikõrsi ja plahvatusjärgses (peo)koomas noorsande. Pilt on pea sama hingemattev kui päikesetõus, mille taustal oma seekordset „hommikuvõimlemist“ alustan.

Astun mööda konidega garneeritud teed ja nopin promenaadi äärekivil üles rivistunud pudeleid-purke-topse. Oleksin justkui peojärgsesse klubisse, mitte randa sattunud. Ka müüritaguse põõsa alt kraabin viksilt taara, pudelikorgid, krõpsupakid ja sakuskakurgid välja. Kuid saan ka kiirelt selgeks, et põõsas redutavatele salvrätinutsakutele ei tasu liig hulljulgelt läheneda ...

Punnis prügikott järel lohisemas ja nelja leitud euro võrra rikkamana, jalutan promenaadilt mööda rannaliiva tagasi, jätkates prügi järele koogutamist – taktis kaks-sammu-ja-kummardus.

Laste liivakasti mänguasjad, meeste sokid, kolme eri sorti ujumispüksid, poolik muna-kartuli-salat, banaanikoored ja plahvatusohtlikuks paisunud kohuke – kõik tuleb üles korjata. Isegi liival laiali laotunud majoneesi peab kuidagi prügikotti püüdma. Kasutatud sidemete, mähkmete ja kondoomi taustal muhelen mõttes kohalikust ajalehest meenuvate juttude üle, kus keegi ema, suitsukonidele viidates, Pärnu ranna mustuse üle kurdab.

Õndsad on need, kes ei tea, milliseid „aardeid“ Pärnu rannalt veel enne päiksetõusu leiab!

Saan tuttavaks rannas pesitseva perekond Pudelikorjajatega, kelle kogutud varandus on öö varjus õnnetuseks taararöövlite saagiks langenud. „Peaasi, et lapsed alles on!“ kõkutab naine liivaste magamiskottide poole rehmates naerda, vuristab ette paar enda loodud luuletust ja pakub end lahkelt appi prügi korjama.

Mõned tunnid hiljem

Hommik hahetab aina heledamaks. Esimesed rannal lebavad „sõdalased“ hakkavad „koomast“ toibuma – tõstavad pead, rüüpavad „rohtu“ ja küsivad ööjärgsest inertsist telefoninumbrit. Rannale ilmuvad esimesed unetud jalutajad ja vee piiril sirutab end päikese poole üks joogatar. Käredahäälne härra kähvab mööda minnes: „Ometigi keegi koristab siin!“ ja vastu jalutav lahke olemisega daam tuleb uudistama, miks minusugune noor naine sellist! tööd teeb.

Vene ajal olevat varahommikune Pärnu rand olnud vanatädidest tulvil. Nüüd on prügi rohkem ja koristajaid vähem. Ega 1,9eurose tunnipalgaga ongi väga keeruline kedagi sellist tööd tegema leida, jõuame ühisele järeldusele.

Pudelikorjajadki (kes lisaks varestele koristajate ületundide eest hoolitsevad) teenivad koristajatest mitu korda rohkem. Selleks ajaks, kui viimased oma 15-eurost tööpäeva alustavad, on mõnel taaramagnaadil juba 50 eurot peos.

18 000 inimest ja 4 tonni prügi

Tiimitöö kannab vilja. Laupäeva 18 000 suvitajast ja öistest läbustajatest maha jäänud prügilasust on keskpäeva lähenedes rannal järel vaid üksikud prügikillud. Pideva kummargil kõnni asemel teen nüüd jänesehaake – kõikjale, kust miskit kahtlast vastu läigib.

Kui esimesed rannatšikid on oma linad liivale laotanud ning end peegeldama-puuderdama kukuvad, tõmbab meie töökas tiim sündsalt otsad kokku. Prügikorjajad puhkajatega külg külje kõrvale ei mahu. Mõned meist, tõsi küll, jäävad erandkorras siiski terveks päevaks randa n-ö salaja prügi noppima. Ülejäänud vinnavad prügikotid autokasti ja jätavad hüvasti. Kuni järgmise koiduni.

Enne koristushoogtööhommikut uskusin siiralt, et inimesed ei viska enam sodi maha. Linn näeb ju igati kena ja puhas välja! Aga võta näpust, linna puhtus ei tulenegi korralikest inimestest ega gravitatsioonist, mis hommikuks prügi rannalt maapõue imeb.

Sel ajal kui linnaelanikud kolmandat külge keeravad, koguvad vilkad käed ainuüksi suvepealinna rannast kokku kuni neli tonni! prügi. Ja nii igal hommikul. Tunnitasu eest, mille eest ei lunasta kohvikus tassi kohvigi. Kui „veab“, saavad koristajad nädalavahetuse varastel hommikutundidel joomaste nolkide käest veel kolki kah. Mõne pedantse linnakodaniku nurin paneb “i-le” täpi peale.

Märgatakse ju ikka seda, mis tegemata, mitte seda, mis tehtud. Kõiki pudelikorke ja konisid üles korjata ei jõua keegi. Aga just nende järgi pannakse su tööle hinne, kogesin ka mina koristajate elu nukrat köögipoolt.

Prügikorjamiskompleksist vabaks

Olles nüüd oma silmaga näinud ja omal käel kogenud, milline järjepidev ja pühendunud pingutus on ühe linnakese puhtuse taga, oskan seda „iseenesestmõistetavust“ nüüd märksa kõrgemalt hinnata.

Ühtlasi aitasid vabatahtliku koristajana veedetud kuus tundi vabaneda totrast, kuid enamikule meist nii omasest, mina-võõrast-prügi-ei-puutu-kompleksist. Mis mõttes ei puutu? Kui see riivab minu silma, siis ta ju puutub!

Muidugi võib ka näpuga viibutada, süüdlasi otsida ja nende peal kõik oma hingehädad välja elada. On ju seegi üks ütlemata rahuldust pakkuv teraapiavorm, mida me kõik vahel harrastame. Aga ega maailm sellest paremaks muutu. Veel vähem puhtamaks.

Kõige kiiremini muutub maailm ikka siis, kui me ise härjal sarvist haarame ja ise prügi maast võtma kummardame. Ja kui endal enam selg küürutada ei luba, võib prügikorjamise ka noorematele delegeerida. See ongi ilmselt ainus moodus prügistajate populatsiooni kärpida, sest see, kes on kord prügi korjanud, ei hakka seda kunagi ise maha loopima.

Praegu aga tundub prügi maast võtmine olevat suurem häbiasi kui selle maha loopimine. Mis on sama absurdne nähe kui see, et pragame koristajatega, selle asemel et prügistajaid korrale kutsuda.

On näha, et kõik annavad, oma piiratud resursside juures, endast parima – nii linn, eesotsas linnapeaga, kes jalgrattalt rannal silma peal hoiab (ise nägin!), kui ka randa koristav firma. Nüüd on veel vaja, et me ka ise suvehooaja möllus Pärnule heakodanlikult toeks oleksime.

Mida konide ja korkidega siis peale hakata?

Koni- ja korgikatkuga võitlemiseks teen linnale ettepaneku eraldada peenemate peesitajate tarvis VIP-rannariba, kus regulaarselt liiva sõelutakse (mitte vaid kord enne rannahooaja algust).

Kalli liivasõeluja rendikulud kataksid VIP-ranna külastajad tasulise rannapääsme näol muidugi ise.

Kogu ranna ulatuses võiks paar korda suve jooksul korraldada konikorjamistalgud! Äkki otsustavad konitajad, nähes teisi oma konisid korjamas, järgmine kord prügikasti kasuks. Kogutud konid annetaks Pärnu linn metssigadega kimpus Pärnu maakonna kartulikasvatajatele. Rahvasuu räägib, et kartulivagude vahele riputatud konid olevat tõhus metsanotsude peleti. Puhas raiskamine oleks neid plaažile vedelema jätta!

Pärnu plaaži külastaja maitsemääraja:

* Kõiksugu värske kraam: banaanid, herned, õunad jne.

* Erinevad kerged karastavad ja uimastavad joogid.

* Kõhutäiteks kartulikrõpsud, pitsad ja erinevad kulinaarialeti salatid.

Tagasi üles