2002. aasta on oma olulisusega ilmselt igaveseks Tallinna kehakergendamise ajalukku läinud. Sel suursugusel aastal ehitati Toompeale miljonipeldik "tühise" kahe miljoni krooni eest. Õnneks on Pärnu alati hiilanud palju kordi geniaalsema ja ratsionaalsema poliitikaga kui ükski teine omavalitsus: siin luuakse peldikuid raha kulutamata.
Pärnus võib silmanähtavat peldikustamist täheldada Kalevi staadioni puhul. See nõukogude ajal ehitatud spordirajatis on pidanud remondimehe hoolitseva käeta hakkama saama üle 20 aasta. Seega pole roojamaja loomise valem keeruline, veel vähem peab selleks kaks miljonit krooni kulutama. Pigem tuleb linnavalitsusel mõni miljon eraldamata jätta ja ennäe imet, kemmerg missugune!
Teenekas noorte jalgpallitreener Mart Paumäe on sarkastilise optimismiga öelnud, et tema arvates pole Kalevi staadion kõige kehvem, aga kuulub maailma kehvemate staadionide tippkümnesse. "Ma tean, et Mongoolias on kaks staadioni ja Ida-Timoris üks staadion veel hullemas seisus," sõnas Paumäe.
"Tõuse ja sära!" soovis üllameelne onu Edgar oma SMSis. Võib-olla tõesti teeb niisugune soov mõne kergemini mõjutatava inimese südame soojaks. Ehk on Edgar Savisaar suutnud Kalevi staadioni riietevahetusruumis dresse selga tõmbavale sportlaselegi sära silmi tuua ja loonud tahtmise innukalt trenni teha.
Positiivsust jagub aga hetkeni, mil esimene krohvitükk trennitegijale pähe prantsatab. Tegelikult on sära kadumine sel puhul väikseim probleem.
Sportlane on suuteline harjutama säratultki, aga kui tuleb minna traumapunkti, võib vähemalt ühe trennipäeva luhtaläinuks tunnistada.
Tänavu 16. aprillil ilmus Pärnu Postimehes artikkel linnavolinike meelemuutusest Kalevi staadioni suhtes. Sellises äkilises pöördes pole iseenesest midagi märkimisväärset: valimised on tulemas ning mis saaks Pärnu ühe valupunkti leevendamise otsusest parem reklaam olla? Kahjuks on inimesed viidud seisu, kus nad ei julge enneaegu hõisata.
Loodetavasti leitakse investor ja ligi 2000 istekohaga peldikust tehakse staadion, mille üle linlased tunneksid uhkust ning kus sportlased saaksid end inimväärikana tunda.
Võib-olla pühiksime Kalevi staadioni ehitusega kuigipalju roojakihti oma linna mainelt? Loodame, et aasta pärast ei pea me Pärnu linnalt kreisilikult küsima: "Miks te ehitate, kui te ei ehita?!"