Reformide edukus sõltub paljudest asjaoludest. Praegu domineerivad aruteludes printsiibid, kuidas nimelt peaks haldusreformi tegema. Räägitakse riigihaldusest, meetmetest, piiridest, keskustest, tasanditest, teenustest, põhiseadusest, soodustamisest ja kokkuhoiust. Umbes selliselt, et kui suutlik on Eesti riik ja millises struktuuris.
Kõik see on väga õige ja hea, kuid ehk oleks aeg mõelda inimestelegi? Neile, kes selle reformi peavad teostama ning kes muutustest tulenevalt näiteks töökoha kaotavad. Kas te kujutate ette arsti, kes ennast opereeriks? Vaevalt.
Omavalitsustes töötab tuhandeid inimesi. Eeldatavasti on need võimekaimad, keda leida võib. Avalikus sektoris töötamine on meie riigis väärtus omaette, seda nii sissetuleku, sotsiaalse kaitstuse kui arenemisvõimaluse kontekstis.
Aastatepikkuse töö ja suure rahaga on üles ehitatud toimiv süsteem. Nüüd aga kähku uksed-aknad lahti ning inimtolm tuuletõmbusega minema? Iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et sellisest puhastusest on vähe kasu, see pole peremehelik.
Palju mõistlikum oleks motiveerida haldusreformi käigus tegevuse ja sissetulekuta jäänuid alustama ettevõtlusega. Eeltingimus oleks, et ettevõte peaks olema asutatud elukohajärgses piirkonnas ja looma töökohti. Vastutasuks garanteeriks riik inimesele koondamisperioodile eelneva sissetuleku veel järgnevaks kaheks aastaks.
Kui riigi ja ametniku vahelise tehingu tulemusena luuakse 2000-3000 väikeettevõtet, mis kogu riigis annavad tööd 4000-5000 inimesele, oleks eesmärk täidetud. Isegi siis, kui pool nendest ettevõtetest oma tegevuse kahe aasta möödudes lõpetaks.
Igal juhul oleks inimestel pärituul purjedes ja haldusreform teostatud. Ainult riigi algatusel avameelselt rääkides ja kokku leppides võib loota kodanike panusele haldusreformi reaalsel teostamisel.