“Päikeseloojangu” festivalil päike ei loojunud

Kabli Päikeseloojangu festivalile meelitas neli Eesti luuletajat kohale sadakond inimest, kes veendusid, et kirjarahvaski on lihast ja luust ning naeratavat tõugu. Foto: Ardi Truija

Kolmandat suve järjest üllatas Kabli „Päikeseloojangu“ festival skeptikuid, et Eestimaal ei ole kõik kadunud, sest nii õrnad hinged nagu luuletajad meelitasid kokku õuetäie rahvast.

See juhtus kesknädalal Jaagupi Kosmonautika keskuses, kuhu lageda taeva alla tulid oma luulet lugema kolm Eesti poeeti ja üks poetess. Viimane mitte silmarõõmuks, ehkki see oleks mõeldav, vaid tõestamaks, et Eesti klassikud elavad veel.

Doris Kareva on see poetess, kes soolise võrdõiguslikkuse kiuste varjutas Jaagupis oma naiselikkusega meesluuletajaid: meie omakandimeest Kaupo Meielit ja Lõuna-Eesti poegi Olavi Ruitlast, kes lööb laineid luuleraamatuga “Eesti edulood”, ja ülimenuka eurolaulu “Kuula” sõnade autorit Aapo Ilvest. Temast on viimasel ajal üha raskem aru saada, kas tegu on rohkem hea luuletaja või muusikuga. Sedavõrd hästi valdab see mees kitarri.