100 pilli mees Jaan Viertek lubab hoogu pidada

Kõik pillid Jaan Vierteki kogus on mängukorras. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Pärnu Vanalinna põhikooli direktoril Jaan Viertekil on omamoodi hobi. Ta ei kogu ristiinimese kombel märke või särke, münte või marke, vaid hoopis puhkpille. Neid on tema kollektsioonis juba 104.

"Ma suitsu ei tee, viina ei joo, võõrastes naistes ei käi, nii et mis mul muud üle jääb," muigab asjaosaline.

Muidugi võiks Viertek oma teise noorusarmastuse - spordi auks korjata kuulsuste käepuutest õnnistatud kettaid, odasid või vasaraid, aga kust neid enam võtta. Ei jagu neid pärissportlastelegi.

Liiati tulid pillid mehe ellu ammu enne, kui ta hakkas diskust või traadi otsas pommi staadionil kaugele keerutama.

"Vahel on nii, et jumal juhib ja saatus tahab," on Viertekil hea tagantjärele oma tegemistele hinnangut anda.

Jumala tahte vastu ei saa

Jumala soov oli, et viienda klassi juntsule, pikale poisile, anti pritsimajas kõige pirakam pill kätte ja öeldi: "Poiss, puhu!"

Et poiss puhus Es-bassi vägevalt törtsuma, jäigi ta selle ameti peale.

"Muudkui käisime matuseid, rongkäike ja laulupidusid pidi, aina andsime tuld, aga mina tahtsin trompetit mängida," ei salga vestluskaaslane oma ammuseid tahtmisi.

Saatus tahtis, et 1961. aastal sai pikk koolipoiss Jaan endale esimese trompeti. Pill polnud küll uus, aga see-eest hõbetatud ja sobis koos puhujaga mängima igasse kohalikku orkestrisse. Neid aga oli palju.

"See oli mu esimene pill," ütleb Viertek.

Kollektsiooni teine pill pärineb pisut hilisemast ajast, kui Kalju Allik, Siberist eluga tagasi tulnud muusik, pakkus noorele kolleegile osta päevinäinud pasuna asemele ikka "päris pilli" ehk Weltklangi, väärt Saksa toru.

Kui aga ostukihus noorsand läks vanemate käest 100 rubla pasunaraha küsima, pidi lunija vaata et kere peale saama: just nii suur oli tollal tubli tegijainimese kuupalk.

Polnudki Weltklangi soovijal muud pääsu, kui ta pidi ära müüma nii margi- kui märgikogu ja takkapihta relvakogugi: Saksa ja Vene vintpüssid, Ameerika Winchesteri, tuttuue parabellumi.

Kolmanda pilli oma kollektsiooni muretses koguja Tallinnas pedagoogilises instituudis õppides. Päeval, mil talle jäi Tartu maantee antiigiäris silma kornet (trompetist pikem, koonusekujulise toruga, postisarvest välja arenenud puhkpill).

See oli toona imede ime, sest Vene ajal polnud korneteid kusagil müügil, liiati oli pillil salapärane kiri "Esto-Muusika" (OÜ Esto-Muusika oli enne suurt sõda tuntud muusikariistade, raadioaparaatide ja jalgrataste äri ning muusikakirjastus, U. H.).

"Panin stipist viis rubla letti ja sain riista plaksti kätte," meenutab Viertek pea poole sajandi tagust päeva. "Vene tänava remonditöökotta läks veel 15 rubla ja oligi tipp-topp pill."

Siis limpsas vastse pedagoogi ära punalipuline Balti mere laevastik ja pärast vetel võitlemist oli noorel mehel maismaal muidki tegemisi. Sedasi koosnes kollektsioon mõnda aega vaid kolmest pillist.

Tublit täiendust sai Vierteki kogu alles 1982. aastal, mil põles maha Järvakandi klubi ja tuli jättis märgi kõigile kultuuritemplis olnud pillidele.

"Oleksin olnud tõsimeelne kollektsionäär, oleksin võinud kõik prügimäele viidud pillid ära korjata, aga võtsin vaid selle Es-bassi, mis oli mulle armas, mõne baritoni ja paar trompetit, mis sest, et josplid olid neil kõik liikuvad asjad küljest kangutanud, mängida nendega ei saanud, aga nad olid mul olemas," kahetseb paljude aastate kogemuste võrra rikkam mees oma toonast ükskõiksust.

"Nii et 1982. aastal oli mul kümmekond pilli," resümeerib pasunakorjaja senise jutu.

Võinuks juhtuda, et see number jäänukski märkima tema kogu suurust.

Jumal ja saatus aga tahtsid teisiti.

Mõnda aega leidis Pärnu Vanalinna kooli juhiks saanud mees meelerahu endale laiast maailmast saadetud postkaartide vaatamisest, õnneks mitte kaua. Hetkeni, mil ta läks antiigiärisse postkaartide tarvis paslikut albumit soetama ning talle jäi silma poes kremooni küljes rippunud trompet, "igavene toss ja närakas".

Peagi oli see "närakas" Vierteki oma ja pillikogumiskirg taas ärganud. Seda enam, et heaks sõbraks saanud Pärnu puhkpillipuhuja ja -õpetaja Margus Allmann ärgitas teda tagant. Allmanni teene on seegi, et kollektsionäär on kõbinud kõik oma pillid mängukorda. Kallis on, aga mida on väärt pill, millest ei anna häält välja puhuda?

Aeg hoogu pidada

Sellest ajast peale ongi kogumine läinud aina tõusteed ja nüüd tunnistab koguja, et aeg on hoogu pidada.

"Olen elus palju näinud ja kogenud ja tean, et hasart võib hauda viia," ütleb 104 mängukorras puhkpilli omanik Jaan Viertek. "Kõike tuleb teha mõõdukalt ning ma juba kaalun, et jään ainult trompetite juurde, sellega ma alustasin. Noh, kui juhtub unikaalne alt või bariton või helikon või tuuba, siis võtan, aga kui Leningradi masstoodang, ei võta - kõike ei jõua ka koju kanda."

Eks aeg näita, kui peremees rääkija oma sõnale on. 105 pilli kogus oleks hoopis uhkem kui 104 pasunat. Rääkimata 200pillisest kollektsioonist.