"Battlestations: Pacific" - meremärul Vaiksel ookeanil

"Battlestations: Pacific" pakub tegevust nii õhus, vees kui ka vee all. Foto: www.battlestations.net

Teine maailmasõda on arvutimängudes tüdimuseni läbi nämmutatud teema, Teine ilmasõda Vaiksel ookeanil veidi vähem. Märuli ja strateegiamängu hübriid "Battlestations: Pacific" pakubki mängijale võimalust kaasa teha ameeriklaste sõjakäik Vaiksel ookeanil või hoopis Jaapani mereväe jälgedes ajalugu ümber kirjutada.

Mängu põhirõhk on eri sõjamasinate juhtimisel ja nende valikuga koonerdatud ei ole. Esindatud on kõik põhilised laevatüübid torpeedokaatritest lahingulaevade ja lennukikandjateni välja, peale selle allveelaevad. Lennukitest on kohal hävitajad, sööst- ja vaippommitajad, torpeedokandjad ja loomulikult jaapanlaste kamikazed. Ka inimjuhitavad torpeedod on esindatud.

Masinaid juhitakse vana hea W, A, S, D ja hiire kombinatsiooni abil, juures on mõni klahv lisakäskluste tarvis. Lennukite puhul toimub juhtimine ja tulistamine hiirega, klaviatuurilt määratakse kiirus ja antakse teistele pilootidele korraldusi.

Kui lennuk kannab pomme või torpeedot, avatakse tõsteklahvi abil pommisihik.

Hiireklikk saadab laadungi teele ja hiire klahvi jätkuvalt all hoides jälgib kaamera selle teekonda sihtmärgini. Lennukit juhib samal ajal arvuti.

Laeva juhtides käib hiire abil parajasti valitud relvade sihtimine ja laskmine, olgu nendeks siis õhutõrje- ja peakahurid või torpeedoaparaadid. Klaviatuuri abil seatakse laeva kiirus ja tüüri asend ning vajadusel suunatakse parandusmeeskond tulekahju kustutama, leket peatama või relvasüsteeme parandama.

Paljudes missioonides ei piirata mängijat ühe sõjamasina juhtimisega, vaid tema käsutusse antakse lahingugrupp. Sel juhul toimub nende juhtimine reaalajas kaardil. Hiirega valitakse üksus ja antakse neile teekonnapunktid ning sihtmärgid. Laevu saab formatsioonidesse paigutada, sel juhul ei pea neid eraldi liigutama.

Mängija saab igal hetkel ükskõik millise enda kontrolli all üksuse rooli asuda. Seda tasub teha võtmetähtsusega olukordades. Arvuti juhitud üksused teevad head tööd, kuid üldjuhul annab isiklik sekkumine parema tulemuse.

Lihtne ja lõbus

Strateegiamänguna "Battlestations: Pacific" palju pinget ei paku. Piisab elementaarsetest teadmistest, et oma laevu tuleb õhust hävitajatega kaitsta, lennukitega aga tihedasse õhutõrjetulle ronida ei maksa. Vaid väga rumala juhtimise korral on võimalik lahinguid kaotada.

Seevastu ise sööstpommitajaga läbi õhutõrjetule vastase lahingulaeva suunas pikeerimine annab väga positiivse emotsiooni. Samamoodi lahingulaeva peakahuritest vastaste tümitamine, mis küll tihtipeale ühepoolseks jääb.

Väljakutse otsimiseks võib laeva rünnata mõne väiksema alusega, näiteks hävitajaga. Paari lahingulaeva mürsu tabamus võib hävitaja vetevana juurde läkitada. Samal ajal on hävitajad kiired, hea manööverdusvõimega ning varustatud torpeedoaparaatidega. Ja torpeedotabamus on halb uudis igas suuruses laevale. Samuti saab sihtida laeva kindlaid osi teatud efekti saavutamiseks. Näiteks võib tabamus kütusepaakide pihta vallandada suuremat sorti tulekahju ja pauk mootori pihta muuta laeva seisvaks märklauaks.

Graafika eest teenib "Battlestations: Pacific" suure koguse plusspunkte. Veepinna kujutamisele on palju tähelepanu pööratud ja see pakub silmailu nii päeval päikese käes sillerdavana kui öösel äikesetormi ajal. Nii laevad kui lennukid on äärmiselt detailsed. Laevatekil kõnnivad madrused ja mürsutabamused annavad laevadele vanaraua välimuse.

Taustaks kõlav orkestrimuusika sobib õhkkonnaga, kuid erilisi emotsioone ei tekita. Aplausi ei vääri mängus kõlav dialoogki, mida parimal juhul võib nimetada amatöörlikuks. Näiteks Jaapani kampaanias kuuleb kas tugeva aktsendiga või täiesti ameerikalikku inglise keelt. See-eest on heliefektid tasemel. Lahingulaeva peakahuri kõmatus ei jäta kahtlust, et teele saadeti midagi väga suurt ja ohtlikku.

Reaalsust ei ole

Kahjuks või õnneks ei ole mängul mingit pistmist realismiga. Esiteks on kahurite laskeulatus olematuks nuditud. Kui sõjas suutsid võimsamad kahurid mürsu läkitada üle 40 kilomeetri kaugusele, siis mängus on võimalik kahurituli avada kolme kilomeetri pealt. Sellest võib veel aru saada, kuna vastasel korral ulatuksid laevad üksteist kaardi vastasservadest laskma.

Teine asi on taastekkivad pommid ja torpeedod. Nimelt peavad lennukid pärast pommide heitmist uue moona saamiseks natuke tiirutama ning pommilaadung taastub veidi aja pärast iseenesest. See kaotab ära igasuguse nagu-päris-tunde ja liigitab mängu kerge meelelahutuse hulka. Muide, kellele meresõda väga lõbus hakkab tunduma, võiks vaadata filmi "Yamato". Sealt saab ettekujutuse, mis tunne oli tollal lahingulaeval teenida.

Nagu öeldud, saab üksikmängus valida kas ameeriklaste või jaapanlaste poole. Ameerika kampaania järgib sündmuste ajaloolist käiku. Jaapanlaste oma algab Pearl Harbori ründamisega ning jätkub võitude lainel ehk tegu on väljamõeldud asjade käiguga.

Üksikmängus on missioonide eesmärk valdavalt vastase jõudude hävitamine, enda laevade kaitsmine ja saarte vallutamine.

Mitmikmängus on valida viie mängutüübi vahel. Neist kõige rohkem pinget pakub kuni neljale mängijale mõeldud saarte vallutamise stsenaarium, milles korraga tuleb nii oma saart kaitsta kui vastaste omi rünnata. Peale selle saab valida eskort- ja piiramisstsenaariumi vahel.

Punktikogumisstsenaariumis tuleb vastase lennukeid alla lasta või mingeid kindlaid ülesandeid täita. Loomulikult on olemas kõige tavalisem deathmatch'i stiilis duellgi, milles peab vastase hävitama.

Meelelahutusliku ajaviitena on "Battlestations: Pacific" ära teeninud tugeva nelja. Internetist on võimalik tutvumiseks tõmmata demoversioon. www.direct2drive.co.uk kaudu ostes maksab mäng 24.95 Inglise naela ehk umbes 460 krooni. Eestis küsitakse PC-versiooni eest 599 ja Xbox360 eest 899 krooni.