/nginx/o/2008/12/02/99990t1had59.jpg)
Karl Marx olla öelnud, et Prantsuse XIX sajandi esimese poole majandusolukorra kohta saab kõige parema ülevaate Balzacilt. Tõepoolest, tõesti suur anne ei peta kunagi. Näiteks Kivirähk on parim rehepapluse analüütik, kes majanduslikus mõttes kõige õigemini on tabanud oma aja innovaatori ja lokaalse sotsiaalse tasakaalustaja kuju olemust (muide, meie lihtintellektuaalid ja politikaanid ajavad rehepapi kratiga segamini).
Mari Saat omab teist majandusteaduskraadi ja seda täie õigusega. Juba pimedal okupatsiooniajal õnnestus tal tänu oma kirjanikumainele avaldada isegi ajalehes tõsiteaduslikke võimuketserlikke arutelusid. Kord trükkis reaktsiooniline Sirp ja Vasar tema sulest ära midagi niisugust: "Prognoosija on kui pime, kes liigub, selg ees, ja veab tee kompamiseks keppi endale järele."
Väga õige, sest sovetiajal ei võinud prognoosija tuhkagi ette näha, mis parteihuntale järsku pähe tuleb: kas totaalne assimilatsioon immigratsiooniga (mitte seekord väikeste kollaste mehikestega) või küüditamine, kas uuskülviks kõik põllud maisi alla või ristpesiti kartulikoortele.
Õnneks ei ole prognostika majandusteooria tuumprobleem, selleks on kvaliteetse majanduspoliitika disain, nii institutsionaalselt (näiteks maksusüsteemi reformid) kui fiskaalreaalselt (kas kärpida eelarvet ja produtseerida töötuid või vastupidi, tuleviku määramatust arvestades).
Saadi poeetiline peegeldus vabaturulisest lasnamäelikust getomajandusest on väga impressiivne. Kui üks vaene lihtintelligent-õpetlane püüab hobuste ja rebaste ning parmude või meditsiini näitel lihtrahvalikult seletada, et vabaturumajanduses on oluline optimaalne kasumimaksustamine, jätab see naeruväärne jutt kõiki külmaks.
Iseasi, kui kröösus ehk raha räägib, nagu näiteks 28. märtsi 2009 Financial Timesi veergudel tegi mingi rahvusvaheliste jalgpalliliitude hiidrikas president avalduse: turg ei suuda kõiki probleeme lahendada, tähtede hiidtulusid tuleb hakata seadustega senisest oluliselt kõrgemalt maksustama. Sedasorti juttu kuulatakse, samaväärselt mõjub andeka kirjaniku majanduspoeesia.
Saadi romaanist saab igale vähegi kirjaoskajale selgeks, et getomajandusele vabaturu teooria stiilis kapitali, tööjõu ja ideede vaba liikumine ei sobi, sest selles sootsiumis moonduvad need rämps- või mürkkapitaliks, eeskätt kriminaalide vabaks liikumiseks ning viienda kolonni ideede taimelavaks.
Saat näitab selgelt, et kui ei ole tugevat sotsiaalset turumajandust, prisket riiki, käivad töötus ning ebavõrdsus ja kuritegevus käsikäes. Otsene välismaine rämpskapital on huvitatud getos ainult odavast ajutisest tööjõust, seda mahajäänud tehnoloogia kasutamiseks, mitte tööviljakuse tõstmisest ega sotsiaalsest kaitsest või koolitamisest.
Kui sellistes tingimustes toimub üldse kuidagi venekeelse diasporaa mingi lõimumine, siis toimub see lähima rikkama riigi rahvaga eeskätt subkriminaalselt ja siinsed lõimimise investeeringud lendavad tuulde.
Et see nii läheks, selleks heietavad "vanaemad" hoolitsevalt väljamõeldisi eestlaste igipõlisest inimvaenulikkusest ja fašismist.
Siit on selge, et pole õige, kui riik lubab Narvas regulaarselt korraldada küsitlusi, et kas oli okupatsiooni fakt või ei olnud. Niisugused asjad tuleb ära keelata, nagu näiteks Austrias on keelatud genotsiidi kui fakti eitamine.
Teades Saadi akadeemilist tausta, ei ole miski ime, kui selles "vanaema" prototüübi sünteesis ei leidu (küsimusena) akadeemik Bronšteini sugemeid (juudi päritolu ja vihje, et ainult üks poeg, kes raha eest hoolitseb).
Võib-olla ongi hea, et autoril vist ei leidunud raha seda romaani paar aastat varem avaldada, sest praegu läheb nii rahvale kui peameestele kergemini peale, et turg töötab kvaliteetselt ainult koos kvaliteetse sotsiaalsüsteemiga - nagu Skandinaavias.
Moraal: teaduslobimise tänamatut tööd on Mari Saat teinud jälle hiilgavalt moodsaformaadilise subkriminaalse romaani loori varjus.