Kas kristlastel on kohta Eesti poliitmaastikul?
Kirjad: lugejad europarlamendi valimistest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Parlamendi valimised näitasid, et rahvas on väsinud parteide omavahelisest kemplemisest. Kaks suuremat erakonda hakkasid üksteist sõna otseses mõttes poriga loopima. Kampaaniatele kulutati tohutult raha, aga loodetud tulemusi ei saavutatud. Tuli keegi kolmas (Indrek Tarand) ja napsas võidu. See oli selgelt rahva võit.
Suletud nimekirjad on lausselge lollus. Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid (EKD) osales selles valimisvõitluses ja jäi selgelt kaotajaks. Teatavasti pole EKD toetanud Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Euroopa Parlamendi valimistel otsustati siiski osaleda ja ega suurt paremat tulemust loodetudki. Suurem osa kristlastest ei läinud valima. Kes aga läks, tegi oma otsuse südametunnistuse järgi. Väga paljud kristlased toetasid Tarandit.
Need hääled, mis meile anti, on erakordselt kallid. See näitab, et kristlaste hääl on küll nõrk, kuid Eesti poliitmaastikul olemas.
Viga, et meil nii kehvasti läks, peame otsima endast. Tegemata jäi palju selgitustööd. Enamik valijaist ei teadnud meist suurt midagi. Meie juhtkond puges rahanappuse taha ja jättis paljud otsused tegemata. Nüüd tuleb need tahes-tahtmata ära teha. Kuna liikmeid on erakonnas vähe, on viimane aeg hakata aktiivsematega nende hulgast arvestama. EKD peab minema rahva hulka.
Ootame oma ridadesse haritud teotahtelisi noori. EKD ei ole kirikutegelaste partei. Oleme avatud kõigile kristlikest põhimõtetest hoolivatele inimestele.
Usun ja loodan, et kristlased ei kao Eesti poliitmaastikult. Ütleb ju vene kõnekäändki: "Mis ei tapa, teeb tugevamaks."
Arvo Kivisto, Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid liige
Näpud sügelevad pensioniraha järele
Must mure kipub südamesse, kui loed riigikogu kavatsustest minna pensionide kallale. On tõsi, et pensionärid on väga kannatlikud ja kokkuhoidlikud. Kuid kaua võib? Arvestades, et enamiku pension ei ulatu 5000 kroonini (minul on 46 tööaastaga 4900 krooni), ei oska küll arvata, kuidas välja tulla, kui sealt veel mõnisada maha võtta. Aga lubadus oli ju kahekordistada.
Pensionärid on sedasorti olendid, kes kõigepealt maksavad ära maksud ja sellega, mis üle jääb, püüavad toime tulla. Enamik ostab toitu Säästumarketist ja kasutatud rõivaid. Vahel harva tahaks siiski teatris või kontserdil käia, aga selleks tuleb kõhu kõrvalt ja arstirohtude pealt kokku hoida.
Ansipi-sugused võivad Naistelehes kiidelda, et neil jääb raha alati üle. Kõrgepalgalistel on see ju loomulik, aga katsu alla 5000 krooni samamoodi säästa. Hea, kui tuleb ots otsaga kokku.
Siiri Oviir peaks hästi teadma, et viimane elatisraha saaja ei ole veel surnud. Oli ta ju sotsiaalminister, kes peaks olema teadlik inimeste hädadest ja viletsusest. Eurosaadikuna ei huvita Eesti viletsus teda, Savi ega Tarandit, peaasi, et nende raha kallale ei minda. Au ja kiitus Tunne Kelamile, kel veel on südametunnistus alles!
Kahju, et eurovalimised olid salastamismäng. Valid erakonna, kuid pole teada, kas valituks osutub tegija. Häälepüüdjad ju ei kavatsegi Brüsselisse minna.
H. Aasala
Tühi jutt
Ehk unustasid valitsusjuhid ja kandidaadid, mis valimised toimusid, ja sellepärast oligi valimiste sõnum väga segane. Edgar Savisaar kangutas valitsust, nagu mõjutaksid need valimised valitsust üldse. Samuti juhtis Siiri Oviir tähelepanu kohe lisanduvale 100 000 töötule, nagu see Brüsselit puudutaks.
Kõige kaugemal Brüsselist oli Kristiina Ojuland, kui lubas, et vanemahüvitis jääb alles ja tulumaks ei tõuse, kui tema Brüsselisse valitakse. Nii uskusid tema valijad ja Ojuland astub nüüd Brüsseli lennukisse. Tõsi küll, kaks samadesse lubadustesse uskunud kandidaati jäi valimata, kuigi Ojuland lubas, et Reformierakond saab kolm kohta.
Seevastu Tunne Kelam ei lubanud midagi, mis silma oleks paistnud, ja tema sai teiseks perioodiks Brüsselisse. Ehk: sinna viivad tema kogemused, mitte tühjad lubadused.
Seevastu "tööd, mitte tühja juttu" või nagu vanarahvas ütleb: "Oleks seal sada jalga, küll saaks sülti," tõi Ivari Padarile viimase koha Brüsselis. Tema jutud olid nagu teistelgi tühjad, aga tulemuse need andsid. Seevastu Indrek Tarandilt ei kuulnud ma ühtegi tühja ega üldse ütlemist, aga tulemuse see tõi. Tarand kangutas kõiki erakondi ja oli valimistel Edgar Savisaarega võrdne. Edu neile, kes valiti! Soovin, et nad Brüsselis ei ajaks nii tühja juttu, nagu ajasid reklaamides enne valimisi!
Rauno Jokiniemi, Soome