Valter Parve: Kaks koosolekut

Valter Parve. Foto: Henn Soodla

Võtsin 27. mai Pärnu Postimehes sõna Pärnu linnale kuuluvate asutuste poliitiliste nõukogude teemal: kuidas neisse määratud volikogu liikmed ei taha rääkida oma tegevusest ega loobuda (linna kasuks) vastavatest töötasudest.

Pärast artikli ilmumist ajasin juttu spetsialistiga, kellel on arvestatav kogemus kõnesolevat tüüpi asutuse juhtimisel. Temalt kuulsin järgneva näite.

Munitsipaalasutuse nõukogu koosolek

Tolle asutuse töötajad olid näinud palju vaeva ja ette valmistanud oma firmat puudutava olulise arengudokumendi. See vajas kinnitamist nõukogus, mille liikmed olid volikogus võimuliitu esindavad poliitikud.

Lepitud ajal koguneti, aeti törts sõbrajuttu ja kinnitati üksmeelselt too arengukava. Koosolek kestis umbes 15 minutit, asutuse juhile ei esitatud küsimusi, seoses hääletatava sisuga ei tehtud kommentaare ega täiendusi, seda kava poldud enne läbigi loetud. Nimetatud "vaevanägemise" eest teenisid nõukogu liikmed igaüks summa, mis ületas tolle asutuse töötajate keskmise kuupalga, kusjuures see töötasu tiksub igas kuus, kuigi koosolekutele kogunetakse harvem.

Näite põhjal on selge, miks hääletati maha ettepanek oma tegevusest volikogu ees aru anda: paljudel polegi ju, millest rääkida. Näite põhjal võib aru saada, miks sel kombel hõlptulu teenivad poliitikud volikogus kummitemplina käituvad. Kes maksab (määrab soojale kohale nõukogus), see tellib volikogult vajaliku otsuse.

Kinnituseks sõnakuulmatuid korralekutsuv näide lähiminevikust: niipea kui linnavolikogu liige Eino-Jüri Laarmann hakkas käituma oma veendumuste, mitte käsu järgi, arvati ta välja niisuguse nõukogu koosseisust.

Linnavalitsuse komisjoni koosolek

Alaealiste komisjon tegutseb linnavalitsuse juures ja käib koos vajadusest olenevalt kaks-kolm korda kuus. Iga kord on arutluse all mitme noore elusaatust mõjutavad juhtumid (läinud neljapäeval viis kriminaalasja) ja kohale tulevad nii väärale teele sattunud teismelised kui nende vanemad, mõistetavalt on emotsionaalne pinge väga suur.

Koosoleku käigus sündiv otsus tähendab suurt vastutuskoormat selle igale liikmele ja seetõttu nõuab arutamine palju aega. Näiteks eelviimane koosolek kestis 3,5 tundi. Komisjoni liikmed oma töö eest tasu ei saa. Isegi vastupidi: komisjoni töös osalenud tohtrile määrati kord parkimistrahv.

Esimese näite järgi tulevad tuhanded kätte "õigesse" erakonda kuulumise eest, teisel juhul on suuresti tegu panustamisega inimeste missioonitundele. Ja kui mõni väidab, et alaealiste komisjoni liikmeist enamik on ametnikud, kes peavadki selles oma tööajast osalema, võiks sama loogika järgi olla SA Pärnu Haigla nõukogu juhtimine linnapea üks korralisi ametikohustusi, mitte eraldi tasustatav töö.

Omaette teema: Mart Viisitamm on palgatud juhtima Pärnu linna. Minu arvates ei saa ta sellega päris hästi hakkama. Milleks talle veel lisakohustused sihtasutuse juures? Kes teda selleks volitas? Kas volitajad vastutavad Pärnu väidetava allakäigu eest?

Igal Pärnus võimu omaval inimesel peaks kirjeldatud olukorra pärast häbi olema, võib-olla mõnel ongi, kuid kuidas seda muuta?

Kui au ei ole ja häbi ei takista

1. mai mõttetalgute jätkuna olid sama kuu lõpus Tallinnas koos kojavanemad ja talgujuhid. Meie rühmas oli teemaks poliitikute vastutus: kuidas saada sügisel valimistel kohalikesse volikogudesse üldsuse huvidest lähtuvaid inimesi?

Probleem ju selles, et lubadused on kõikidel kandidaatidel ilusad, kuid võimu juures muututakse parteide ja nende sponsorite huvides toimivateks kuulekateks käetõstjateks.

Talgutöös tehti mitu ettepanekut, millest ühe saaks Pärnus kohe kasutusele võtta. Nimelt võiks mõni juba olemasolev või sel eesmärgil loodav kodanikeühendus (näiteks seltsing Pärnu Päästekomitee?) hakata pidama "poliitikute lubaduste panka".

Sisuks oleks see, et iga valimistel kandideerija kohustub allkirjaga vastaval tekstil järgima head poliitilist tava ja juhul kui see võimalik pole, loobuma kohast volikogus. Tolles tekstis võiks muu hulgas olla kohustus lõpetada munitsipaalasutuste poliitiliste nõukogude tegevus või neis osalemise eest tasu saamine.

Kohustusi võiks olla teisigi, näiteks volikogu liikmena mitte vahetada erakonda, tööandjana mitte kasutada sundparteistamist, seada volikogus sisse nimeline hääletamine.

"Pangapidaja" saaks koostöös ajalehega avaldada allkirja andmisest keelduvate kandideerijate nimed, see annaks valijatele olulist infot. Idee on naiivsevõitu ja kindlasti on selles nõrku kohti, kuid vanamoodi ei saa linna enam edasi valitseda.

Esindad linna huve - kuidas?

Üks võimalusi tühikargajaid välja selgitada ja nad linnavalitsemisest eemal hoida oleks Pärnu Postimehe ettepanek munitsipaalasutuste nõukogude kõikidele poliitilistele liikmetele anda ajalehe kaudu rahvale teada oma tööst nendes nõukogudes: mitu korda kohal käidi, mida arutati, milline oli poliitiku sisuline panus (ehk töö) otsustamisel.

Sügisel, kui poliitikud end kihutuskoosolekutel jälle müütama hakkavad, võiks see aruanne või veel enam selle puudumine olla esimene vastust ootav küsimine. Vältimatu kohustus aru anda oma tegevusest nõukogudes peaks aitama volikogus ära hoida järgmise kahju tekitamise ą la sadamast loobumine või liuvälja surumine teatri ette või kultuurinõukodade tegevuse lõpetamine.

Aga suur tänu Edgar Savisaarele: tema poolt Pärnusse lähetatud parteiline kaader on aidanud luua ettekujutust sellest, milline linnajuhtimine olema ei peaks.